Becca

I peatükk

Kuulen läbi une kuidas alt korruselt hüütakse mu nime. Surun padja tugevalt vastu oma kõrvu, et ma neid hüüdeid ei kuuleks.

Tean, nädalavahetus sai läbi, hakkab jälle kool, need põrgupiinad, põrgupäevad. Ma lihtsalt ei suuda sinna minna, ma ei taha sinna minna. Olgu, üks hea asi selle juures on- Olivia, minu parim sõbranna ja ühtlasi ka ainuke. Temaga me võitleme kõigi vastu, kõigi nende koletiste vastu, kes seal meid oma pilguga söövitavad.

"Ärka juba Becca!" hüüab Tim veelkord ja valjemini. Võtan siis padja kõrvadelt ning tõusen teades, et ei Tim ega isa lase mul magada ja veavad mu kasvõi vägisi kooli. Suundun voodist oma heleda kummuti poole, kust võtan oma täiesti tavalise musta särgi, halli lukuga dressipluusi ning mustad teksad. Ma ei näe kooli jaoks vaeva ning enamasti olen hakanud eelistama pükse. Umbes aasta tagasi armastasin ma väga käia kleitide ja seelikutega, jumaldasin neid. Iga päev nägin vaeva tehes omale meiki ja soenguid, nüüd piirdun vaid loomuliku meigiga vahel aga ei viitsi sedagi. Panen riided selga ning suundun vannituppa. "Rebecca, kiirusta, pean tööle ka jõudma!" hüüab isa kuuldes minu samme vannitoa poole minemas.

"Jaa, ma kohe tulen, mis kell on?" hüüan vastu pannes hambapastat hambaharjale. Kuna ma pesen vaid hambaid ja täna meiki ei tee, siis jätsin ka vannitoa ukse lahti, et kuulda isa ja Tim'i vastuseid.

"7.11 juba, peame kiirustama, Tim on vaja ka kooli ära viia ja sind ka või lähed jala," vastab isa. Pesen kiiresti hambad, jooksen tagasi oma tuppa ning haaran oma koti ja jooksen alla.

"Ma tulen teiega, olen valmis, Tim sa mulle võileiva tegid?" Lausun kiiruga.

"Mis sa küll teeksid, kui sul poleks venda?" vastab Tim mis tähendab jah'i ja annab mulle mu võileiva.

"Ilmselt nälgiksin?" kehitan õlgu ja naeratan, kuigi mu meeleolu oli üsna pahur, et pean jälle kooli minema.

"Hakkame nüüd minema," ütleb isa koridori poole minnes.

"Sa paned ukse lukku," sõnab Tim mulle otsa vaadates ja koridori suundudes.

"Mhm," podisen võileib suus. Suundusin samuti koridori poole, haarasin jope, kuna täna oli jahedam, kuigi on aprill ja päike paistab. Keeran maja ukse lukku, seejärel suundun autosse. Hakkame nagu alati mööda samat trajektori liikuma, viime enne mu venna kooli, siis minu ja lõpuks saab mu isa tööle mina.

"Rebecca, nägin eile Annat poes, seda su ühte head sõbrannat, olete te tülli läinud?" küsib isa vaikust katkestades.

"Annat? Ei ole tülis? Miks sa küsid?" küsin vastu, lootes, et isa Annaga ei rääkinud.

Jah, Anna oli kunagi mu parim sõbranna, mingi üle aasta tagasi. Me suhtlesime palju aga mulle hakkas Brandon meeldima ja Annale ka meeldis.. kuid meil Brandoniga oli midagi, ausalt öeldes on see nõme teema. Nüüd on Anna Melanie jünger, ühed minu suurimad kiusajad ja laimajad.

"Ei, Anna kõndis minust nagu võõrast mööda ja ta ei käi külas ka, sellepärast küsingi," vastab isa ohkega.

"Ei, me pole Annaga tülis, Annal on ju oma trenn, tead küll, iluvõimlemine, sellepärast me enam väga ei suhtlegi," kehitan õlgu nagu midagi ei oleks juhtunud.

"Olgu," vastab isa jäädes vastusega rahule.

Naljakas mõelda... Anna... Me olime nii lähedased.. Parim sõbranna.. Rääkisin ja jagasin temaga kõike.. Mäletan, peale ema surma käisin tema juures tihti.. Olin siis alles kuuene.. Ometigi tema emagi teadis ja aitas meid.. hoolitses minu eest, tegi mulle soenguid, lasi mul kaua seal olla.. asendas vahel ema mulle.. kuigi me ei saanud väga lähedaseks.. käisin ju ka palju Olivial külas.. tema emaga olin lähedasem.. Aga Anna.. tüdruk kellega olin parim sõbranna.. kutsub mind hooraks.. Jah.. ma valetasin talle ja kõigile teistele..