V A R J A T U D 🌒

-4-

Koolis

Jalutan välja sööklast. Sõin täna koolis hommikuputru. Teen seda harva. Ainult siis kui mannapuder on.

Carl tuli vastu.

: " Tsau Cassandra! "

: " Hei! "

Meie vahel oli piinlik vaikus. Keegi ei julgenud meist midagi lausuda.

: " Niiet.. amm.. Esimene tund on keeled. Mis keelt sa õpid? "

: " Hispaaniat. "

: " Mina ka! "

: " Amm.. tore! Tahad koos klassi minna? "

Tal oli üsna lootusrikas nägu, aga ta üritas seda varjata. Mina aga seda piinlikust enam taluda ei tahtnud ja mõtlesin meie mõlema kasuks midagi välja. Sest ega ma teadsin et tema seda ka ei tahtnud.

: " Aa ma kahjuks ei saa. Ma pean kapi juurest veel õpikud tooma ja ma ootan kedagi seal. "

Ta ohkas kergendunult.

: "Aa okei. Kahju. Agaa näeme klassis."

: " Mhm. "

Läksin kapi juurde. Mul polnud ju tegelikult mittekedagi oodata. Kuigi ma natuke lootsin et näen seal Sädet. Tüdrukut kellega eile kunsti tunnis kohtusime.

Sobrasin natuke kapi ees et mitte kahtlane tunduda ja siis istusin kapi vastas olevale pingile. Pigem olla seal kui keset klassi kus ma kõiki tean ja keegi ei jäta mind rahule.

Lõpuks jõudis ka Säde. Üsna hilja. Lasin tal kapi juurde jõuda siis astusi ta juurde.

: " Tere! "

Ta ei tundunud just kõige õnnelikum

: " Mida sa tahad? "

: " Ma ei jõudnud ennast eile tutvustada. "

: " Ei jõudnud, või ei tahtnud. "

: " No ma olin eile natuke ülbe ma vabandan. "

: " Mine lihtsalt ära. "

Ta andis mulle veel ühe ülbe pilgu ja kadus siis.

Olin veidi pettunud aga jätkasin päeva normi päraselt. See aasta õnnestus et istun kõikides klassides väljaarvatud need mida klassijuhataja annab üksi. Seega oli päev rahulik.

Kui tunnid läbi said panin kähku riidesse ja hakkasin kodu poole astuma. Ei tahtnud enam kaua seal koolis istuda.

Olin juba ukse juures kui korraga jooksis Säde mu kõrvale.

: " Miks sa minuga järsku rääkida tahtsid? "

: " Ma ei usu et see on hea teema mida siin koolis arutada. "

Ta mõtles korra, lausus siis:

: " Läheks äkki kohvikusse? Ma tean ühte väikest minu tänavas ja seal pakutakse maailma kõige paremat teed. "

Ega mul midagi paremat teha polnud. Nõustusin ja läksime sinna. Õnneks ei olnud see kaugel.

Rääkisin talle sellest kuidas ka mina olen suure mäluauguga. Ja et tean midagi, mida teised ei tea. Aga igalsjuhuks seda välja ei rääkinud. Äkki tema seda ei teadnud.

: " Mida sa tead? "

: " Ma ei saa sulle üelda, ma pole kindel kas me mõtleme sama asja. "

: " Kelle või millega see seotud on? "

: " Kõigi ja kõigega. "

Ta vaatas mulle tõsiselt otsa.

: " Ma arvan et me teame sama asja. "

See tundus kahtlane et ta minu nii väiksest vihjest juba midagi välja luges. Ta kas valetas või siis ta tõesti teab millest ma räägin.

Ei jaksanud enam jamada. Võtsin riski ja rääkisin talle kõik ära.

Ta vaatas mind tükk aega üsna kohkunud näoga. Ta oli nagu šokis.
Ta ei teadnud.

: " Sa ei teadnud ju. "

: " No ma tean midagi sellega seotud lihtsalt natuke vähem. Aga tänu sinule tundub see kõik nüüd loogiline. "

: " Tore et sulle asja sain selgeks teha. Jumal tänatud et nüüd on kõik ohutu."

: " Mis mõttes? Ei ole üldse. Nad otsivad meid. "

Hei hopsti!
Vabandan et raamatutel tuleb harva uusi osi. Ideid napib.
Proovin olla aktiivne.
Pange like kui meeldib ja kommenteerige mis arvate, et saaksin enda lood paremaks teha.
Much love
♡♡