Murtud lubadus

part 1

Oi jah...
Sellest tuleb pikk aasta.
Käes on üheteistkümnes klass ja tegemisi on palju.
Väga palju.
Õppimine, üritused ja kõike muud.
Ma lihtsalt ei jõua.

Ma olen kaks kuud siin juba piinelnud.
Seitse kuud veel ja siis saab natukenegi puhata.

Pööre ja olengi jõudnud kooli parklasse.
Pargin auto ära ja ronin sealt välja.

Tibutab vaikselt vihma.
Ei midagi erilist.
Sügis saab varsti läbi ja algab talv.
Oeh jah...

Ma pidin terve öö üleval olema, et oma inglise keele töö valmis saaks.
Ma olen nüüd väsinud ja unine.
3 kruusi kohvi ei aidanud ikka üldse.

Viskan koti selga ja hakkan ukse poole lonkima.
Jalad on sama nõrgad ja vedelad kui makaronid.

Astun uksest sisse ja liigun kohe oma kapi poole.
Avan selle ja pistan paar lisa õpikut koti.
Otsustan jätta jaki selga, sest miks mitte.
Hakkan rahulikult klassi poole kõndima.
Kui klassi jõuan, potsatan ma Rhyme kõrvale istuma.

"Mis ajast sinust elevant sai?" pärib ta minu käest naljatades.

Ma ainult naeratan selle peale ja langetan oma pea suure kolksuga laua peale.

"Aiaaa," karjun ma panin oma käed pea peale.

Rhyme ainult naerab mu kõrval minu oigamise peale.
Müksan teda õrnalt, mille peale hakkab ka tema oigama.
Hahaa, ikkagist minu võit.

Korraga läheb uks lahti ja sisse astub "kuldne kolmik".
Rhyme vend Brent ning tema kaks sõpra Alex ja Ben.

Vaatan Rhyme poole, kes ei teinud neist väljagi.
Neid kahte vaadates tuli mul kohe minu ja Rhyme kokkulepe meelde: hoia Brendist eemale.

Ma olin tegelt selle juba täielikult ära unustanud.
Hea, et see mul meelde tuli.
Ega ma Brendi sugustega ei suhtlegi.
Kõigest ühe suure egoga tüübid, kelle järel tüdrukud hullud on.

Kuid siis heliseb kell, mis andis märku, et pikk ja piinarikas koolipäev on algamas.

Käis kella tirin ja kõik tormasid kohe klassist välja.
Viimane tund sai just läbi.
Ja see tähendab seda, et kool on tänaseks läbi saanud.
Jee!

Lõpuks saab koolikoti nurka visata ja natukenegi puhata.
Aga kahjuks homme pean ma siia tagasi tulema.
Ja ülehomme.
Ja siis on nädalavahetus.
Ja peale seda hakkab terve see jama otsast peale.

Kõnnin reipal sammul oma kapi juurde ja hakkan panema sinna õpikuid, mida mul polnud homseks vaja.

"Hey," ütleb üks mahe hääl mu selja tagant.

Ma ehmun nii hullusti, et pillan oma kaks raamatut maha.
Jah, ma võin vahel ikka väga kergesti ehmuda.
Tegelt kogu aeg ehmun kergesti.
Rhyme ehmatab mind iga jumala kord ja iga kord ma ehmun ja väga hullusti.

Ma hakkan maast raamatuid üles korjama, kui äkitselt mu käsi puutub ühe teise käega kokku.

Vaatan selle käe omanikule otsa ja ma oleks kohe sealsamas  minestanud.
Inimene, kellele ma just praegu otsa vaatan ei ole keegi muu kui Brent.
Minu ees seisab täiesti elus ja terve Rhyme vend, kooli kõige populaarsem poiss Brent.

"Pane oma suu kinni, süda jahtub muidu ära," ütleb ta naljatledes ja vaadates samal ajal minu poole.

Alles siis ma sain aru, et mu suu on vist liiga kauaks lahti jäänud.
Panin selle ruttu kinni ja proovisin normaalseks jääda.

Haaran ruttu maast raamatud üles ja tõusen püsti.
Panin ka need kappi ning lukustasin selle.

Pööran end ümber ja hakkan väljapääsu poole liikuma, kui mind peatas taas ei kellegi mu käsi, kui Brendi oma.

"Ma tahan sult üht asja küsida", lausun ta ja võtab oma käe mu eest ära ja astub hoopis ise mulle ette.

"Mida?" küsin talt.

Ma proovin kannatlik olla, aga ma ei suuda.
See kõik tundub praegu nagu üks suur uni.

Minu ees seisab kooli kõige populaarsem poiss ja ta tahab mult midagi küsida.
Mu käed hakkasid juba tasapisi higiseks minema.
Hakka juba rääkima!

"Kas sa reede õhtul Mikey  peole tuled?" küsib ta, samal ajal oma pruunide silmadega mulle otsa vaadates.

Appi, ma sulan.

Okey Birdy, võta end kokku.
Tegelt sa peaksid ju teda ignoreerima.
Kas sa ültse mäletad ka, mida sa Ryhme'le lubasid?

Jah.

Nii, ja mida sa praegu teed?

Murran oma lubadust.
Ah, see kõigest ajutine.
Ta lihtsalt küsis ju mult midagi ja ma vastan talle.