mida me otsime? | taegi one shot

mida me otsime?

taehyung on sellega harjunud. see pole harv nähtus, et ta ärkab hommikul kerge peavaluga kellegi võõra voodis.

talle meeldib nii - vähem stressi ja ei mingit südamevalu. sõbrad heidavad talle ette, et ta lihtsalt kardab kohustusi. aga ta lükkab selle alati ümber väitega, et tal lihtsalt pole hetkel elus ruumi kellegi teise jaoks, mis on ehk ka osaliselt tõsi.

aga millega ta pole harjunud? et ta peale oma üheöösuhet pannkoogilõhna peale ärkab ja kõigele lisaks on tal riided seljas. tal pole väga erksaid mälestusi sellest, mis eile toimus, õhtu kohapeal on tal mäluauk, sellepärast ei oska ta olukorrast midagi arvata ja kehitab õlgu.

ase ta kõrval on tühi ja ta vaatab kella, 13.08. piinlik, tavaliselt on ta selliseks kellaajaks juba ammu lahkunud.

taehyung ajab oma rammestunud keha istukile ja vaatab toas ringi, ta üleriided on hoolikalt toolile kokku volditud, teised riideesemed on tal jäädavalt seljas. ta riietub kiirelt, mida varem ta siit põgeneb, seda parem.

ta proovib märkamatult magamistoa ukse avada ja minema lipsata, kuid toast väljudes seisab ta silmitsi yoongiga.

"ärkasid just õigel hetkel, su koogid said äsja valmis," lausub yoongi naeratades.

"sa ei oleks pidanud. meie mõlema huvides arvan ma, et oleks targem, kui ma lihtsalt läheks, ma tõesti ei soovi sind veelgi kauem kinni hoida." taehyungil on reegel, et ta lahkub kohe, kui ta ärkab, vältimaks riski, et ta sellesse inimesse kiindub.

"kell on juba niikuinii palju, mis see hommikusöök enam teeks?"

taehyung punastab, üks kiire eine ei teeks vist tõesti halba.

ta istub laua äärde ja laseb yoongil talle kaks pannkooki tõsta. yoongi ise piirdub vaid kohviga ja istub taehyungi vastu. eile õhtul olid nad rääkinud, kuidas see on neile mõlemale tavaline, mis pakkus taehyungile kergendust, sest see tähendas, et nad mõistavad üksteist hästi - nad kumbki ei tee pikaajalisi suhteid.

"nii, et pannkoogid siis, on see sul mingi rituaal? kohtud kellegagi, magad temaga ja siis hommikul serveerid pannkooke."

"ainult neile, kes laupäeva hommikul kella üheni magavad," vangutab yoongi pead, "kaalu ennast erandina."

"tavaliselt see ei ole nii!" kaitseb taehyung end kiiresti. "ma olin lihtsalt...väga väsinud. semester saab läbi ja mul on nii palju lõpetamata ülesandeid, töö juures on asjad lausa kaootilised ja kõigele lisaks mu vanemad arvavad, et mina olen perfektne inimene, kes nende vahel lahutuse asju vahendaks. ja ma ei tea, miks ma sellest sulle räägin, vabandust."

reegel number 2: ära räägi personaalsetest asjadest. kurat võtaks, taehyung.

"ära vabanda, mul on vaid hea meel, et sa natukene puhata said. soovid sa kohvi sisse piima või suhkrut?"

taehyung raputab pead ja võtab oma veel liiga kuumast mustast kohvist lonksu. yoongi suudab hommikul veel võluvam välja näha, kui ta eilsest mäletanud oli. ning oskab teha maitsvaid pannkooke, mis taehyungi taldrikult juba otsa hakkavad lõppema. tavaliselt märkab taehyung hommikul inimese puhul kõiki neid omadusi, mis teda kohutavalt närvi ajavad. mustad küünealused, kitšilik sisustus ja riietus - nimekiri on lõputu. ükskord tuli välja, et kutt elas tegelikult oma ema diivanil. aga yoongi on tõeline mustermees ja ei tundu taehyungile üldse üheöösuhte tüüpi.

see on tegelikult päris meeldiv - kellegi teise seltsis rahulikult hommikust süüa. taehyung on juba unustanud aja, kui ta iga hommik ei söönud lihtsalt teel olles maitsetut müslibatooni.

"on need söödavad? ma pole harjunud kellegi teise jaoks süüa tegema," küsib yoongi ja kallutab oma pead taehyungi peaaegu taldrikule lähemale.