Salapärane

1

Hommik.

Jälle see hommik.

Ma ei talu hommikuid nagu ka esmaspäevi. Peale kolme kuud puhkust, mis kolme, põhimõtteliselt kahte, sest ma lõpetasin ju suve alguses üheksanda klassi. Ei saa küll hiilata oma teadmistega aga nelja-viieliste hulka ma kuulusin ning kümnendasse võeti mind vastu. Igatahes peale neid kuid tundub esmaspäev täielik põrgu võttes arvesse ka esimest koolipäeva. 

Kell oli 7:01 ja ma ei kavatsenudki voodist lahkuda vaid lugesin kõige huvitavamat raamatut eales. Mis mul muud kodus teha on kui lugeda ja arvutis passida. Telefonis ka jah. Lugesin mõned minutit raamatud kui ema tuli mind taas äratama.

,,Pat, millest sa aru ei saa,'' oli ema päris kurja häälega, ,,sa pead koolis olema kella kaheksaks.''

,,Ma tean,'' naersin. ,,Ega mul kaua ei lähegi ju. Ma ei topi endale kilogrammide kaupa krohvi näkku ja pesemas käisin ma eile. Usu mind ma jõuan.''

,,Kuidas sa jõuad tola. Me kolisime koolist kaheksa kilomeetri kaugusele. Sa pead kolme minuti pärast all olema.''

,,Kurat,'' vandusin. Mul läks täiesti meelest, et me kolisime koolist nii kaugele. See üksildus ja kodus passimine polnud mulle hästi mõjunud. Panin ruttu endale uue kleidi, mis ma ostsin, selga ja tõttasin alla. Haarasin külmkapist kohukese ja korvist banaani ning läksin autosse. 

,,Hambad pesid?'' küsis ema.

,,Raisk.''

,,Okei, aitab vandumisest. Võta nätsu.''

,,Sa oled ikka täitsa käest läinud,'' ütles minu vanem õde auto tagaotsast.

Ma ei vastanud midagi vaid tegin lahti kohukese ja asusin sööma. Autosõit möödus kiiresti ning kohale jõudes oli mul pool banaani alles. Andsin selle emale, panin nätsu suhu ja liikusin enda klassi poole. 

Uus klassijuhataja tervitas mind ja ma läksin Getri kõrvale istuma. Rääkisime natuke suvest ja uuest kooliaastast. Olin põnevil, sest gümnaasium on täiesti teistsugusem kui põhikool. Minu suunavalik oli humanitaarsuund, sest ma olin tõesti keeleliselt hea. Perekond arvab, et see on minu lugemisest tulnud. 

Olid jäänud veel mõned minutid enne kaheksat ning viimased õpilased sisenesid klassi. Uusi õpilasi oli lausa kaks, mis oli vägagi üllatav. Nad mõlemad olid tüdrukud ja istusid mõlemad ühte pinki. 

,,Mul on väga hea meel, et te kõik olete siia kohale jõudnud,'' alustas klassijuhataja uut kooliaastat. ,,Kõik saab olema teistsugusem kui põhikoolis ning ma olen kindel, et te saate hakkama. Teistsugusem nagu paljudel aastatel on õpilased. Meie klassi on tulnud kolm uut õpilast Pauleen, Uma ning Philip.''

Kõik olid üllatanud nägudega, sest poissi nimega Philip ei olnud kuskil näha. Kuid siis ilmus ta uksele.

,,Vabandust, et hilinesin!'' läks ta klassijuhataja juurde ning viis talle kuus punast roosi.

,,Noormees, sul ei pruugi hästi minna, kui sa iga kord niimoodi hilined. Aitäh rooside eest, otsi palun endale koht!'' ütles õpetaja.

Philip võitis kõigi tüdrukute südamed ning ma kuulsin tagant poiste sahinat, et nad peavad nüüd kõvasti murdma hakkama. 

Poiss oli täpselt minule loodud. Tal oli nii hea stiil ning ta keha oli täpselt õigelt treenitud. Tal polnud ühtegi tatoveeringut ning ühtegi auku. Philipil olid tumesinised silmad ning tumepruunid lokkis juuksed. Ma lihtsalt armusin esimesest silmapilgust.

Pärast unistamist panin ma tähele, et alles jäänud koht on jäänud Meriliisi kõrvale, kuhu Philip ka istus. Kas ma tõesti olin juba armukade? Ei, see nii küll olla ei saanud.