Forest (eesti keeles)

Kõige algus

Jalutan vaigselt õhtu pimeduses. Ainus valgusallikas minu telefon. Jalutan edasi ja naudin õhtust metsa. Ma käin iga võimalikul õhtul siin jalutamas. Paljud kardavad pimedat metsa. Miks? Sest ininesed on algusest peale metsa pidanud müstiliseks kohaks. Metsas elasid ohtlikud loomad. Metsas on puud mis takistavad sul näha mis on sinu ees. Pimedas on see veel õudsam. Öö on vaimude, nõidade, trollide ja koletiste aeg. Kui lisada metsa omadused ja siis veel pimeduse teeb see kokku midagi hirmsat. Kuid mina ei karda seda. Metsa tulles tunnen ma end vabalt ja ma saan lihtsalt olla ilma et mingi inimene minu kõrval on. Mets on koht kus saan üksi olla.
Minu mõteid segab üks terav helin. Helin mida ei suuda kirjeldada. Nagu koeravile aga karedam. Vaatan ringi kuid ei näe midagi mis tekitaks seda helinat. See muutub aina valjemaks nagu see tuleks lähemale kuid ma ei näe ikka veel midagi. Järsku lõppeb see ja kõik muutub hiir vaikseks. Seisan veel paar minutit ja üritan aru saada mis just toimus. Kuid jälle segab minu mõtteid üks helin, kuid seekor pole see mingi helin mis tekitaks mingi masin vaid inimesed. Ma vaatan ringi et aru saada kus nad on. Leian nad päris kiirelt üles ( inimesi pole eriti raske üles leida). Kuid need ei tundu nagu päris inimesed. Nad on teistsuhused. Maagilisemad. Tahan nede juurde minna ja küsida et mida nad siin teevad aga nemad märkasid mind ennem.
Nad liiguvad vaikselt minu poole ja petuvad minu ees. Alles nüüd ma märkan et nad pole inimesed. Nad on ngu haldjad. Nad vaatavad mind nagu nad oleks inimest esimest korda nainud. Minut möödub ja mitte kumbgi ei ole midagi lausunud. Kuid mind tappis uudishimu ja ma hakkasin rääkima. "Tere?". Sellele järgnaeb pikk vaikus kuni üks neis vastab "kes sa oled?". Kuna mul polnud midagi muud öelda ütlesin enda nime "Elina". Selle asemel et midagi vastu öelda vaatasid nad üksteisele küsivalt otsa. Järsku kõlab mingi helin ja haldjad kaovad. See helin oli samasugune nagu varem ainult vaiksem. Üllatusest ma hakkasin koju kõndima. Kodus läksin oma tuppa ja jäin magama lootes et unustan juhtunu.
Hommik on ning ma ärkan. Tunnen õrnalt pannkoogi lõhna. Laupäev on ja meie perel on kombeks teha laupäeviti alati pannkooke kui just midagi suurt vahele ei tule või me kodus pole. Noh kui ma alla läksin oli ainult ema köögis.
"Kus isa on?" küsisin. "Magab veel tal oli eile vaja veel paar asja vaja lõpetada" vastab ema mu küsimusele.
Kui pannkoogid valmis said ilmus ka isa kohale. Istusime kõik laua äärde ja hakkasime sööma.
Olen oma toas ja mõtlen järele kas rääkida eile juhtunust kellegile või mitte.

————————————————————
See oli siis esimeme peatükk..
Ma ei teadnud kas jätkata või mitte aga otsustasin siis siin lõpetada. Loodan et teile meeldis ja kui midagi on mida ma võiks muuta või mis võiks parem olla siis kirjutage.☺️