Deemoni jäljed Maal

Epiloog

Maa on tekkimisest saati kandnud endaga nii õhus kui maapinnas väge, mida palja silmaga on inimestel peaaegu võimatu näha. Nagu Põhjavesi, nii voolab ka vägi, eksisteerides märkamatult. Õnneks ei ole inimesed seda õppinud austama ning neil ei ole aimugi, kuidas seda kasutada. Ainult vähestele on antud kink seda märgata. Kuigi, mida aastaid edasi, seda rohkem kingiti annet ka vastsündinutele.

Keegi ei suuda tõestada teooriaid, et paralleel maailmu ei ole olemas, et teatuid kummitusi ei piilu üle õla sinu igapäeva tegevusi, maagia moodi asju ei leidu ning müstilisi olendeid meie seas ei liigu. Kõigel leidub oma teooria ning usk: nii inimeste, kui inglite ja deemonite kohta. Öeldakse, et mida patusem inimene on, seda väiksem võimalus on tal pääseda taevasse.
Aga mis mõttes patusem? Kust maalt hakkab see piir? Ning kas peale surma on meie hing tõesti taevasse oodatud? Kas see „taevas" üldse eksisteerib?

Neid küsimusi on palju, mille üle mõelda ja vaielda. Teoreetiliselt ootab meid ju pärast taevast meie atmosfäär, meie Galaktika. Sama on ka Põrguga: Peale maakoort, mulda ja setteid tulevad erinevad vööd ning lõpuks tuum. Kas just seal palavas tuumas leidub meie põrgu? Meie tänapäeva jutud on pisut teistsugusemad.

Aasta 2XXX raamatutesse on kirjutatud järgnevalt: Maal, kui planeedil, ei eksisteeri paika nimega Taevas ja Põrgu. On jõutud mõtteni, et need asuvad meie maailmaga paralleel dimensioonides. Kui inimene sureb, ei ole tal valikut kahe maailma vahel. Taevast, kui sellist kohta ei eksisteeri. Eksisteerib ainult Põrgu. Õigem oleks öelda, et eksisteerib „elu pärast surma." Ühesõnaga, surelikele antakse uus võimalus.

Ükskõik, kui puhas inimene pattudest ei oleks, peab ta selle läbima. Ütleme, et kui inimene suri liiga vara ning tal ei olnud võimalik täita teatud elu ülesandeid, saab ta selleks uue võimaluse. Esimeste hingedega oligi nii, et inimene suri enne, kui oli suutnud tunda tõelist armastust, luua perekonna või suhteid. Selliste algsete soovidega hakkas Põrgusse aja jooksul tekkima küla, millest hiljem sai juba linn. Sarnaste mõtetega inimesed asusid järk-järgult kokku elama ning sündima hakkasid päris deemoni lapsed: lapsed, kellel ei olnud mingit elu eesmärki, seega surematud.

Kui inimene kumiseb täis pattudest, antakse talle uus elu, et patte lunastada, kuid see ei ole nii meeldiv, kui tavaelu Põrgus. Nagu arvata juba võis, on rada see täis piinamisi. Teine elu ei lõppe enne, kui inimene pole sooritanud oma elu ülesanded. Seni kannavad nad inimese liiginime all deemoni nime. Seega, ükskõik kui palju valu piinatav ei tunne, ükskõik kui palju ta verest tühjaks ei jookseks, on tal võimatu surra.

Kui deemon on sooritanud oma elu ülesanded, lastakse tema hing vabaks. Nende korjamistega tegelevad Jumala käsilased.

Kuigi alles hetk tagasi ütlesin, et sellist kohta nagu Taevast ei ole olemas, leidub siiski selle Maa, selle Galaktika loojana Jumal ning tema väljavalitud käsilased, kes on peamiselt üks Jumala enda osast. Selle Jumala nime tunneme inimeste antud Zeus nime all.

Kuidas on nii, et deemonid ei sure kuidagi enne, kui nende ülesanded on täidetud? See kõik sai alguse siiski inimestest endast.

Atlantise ajal, kui maal kõndisid inimeste uskumisel teised jumalad, nagu näiteks Osiris , Isis jt, oli võimalik inimestel elada üle 300 aasta vanaks. Inimestel olid eesmärgid, kuid mitte sellised nagu meil. Need eesmärgid olid rohkem laialdasemad, mitte lihtsalt enda, kui isiku ümber käivad. Samuti usuti sellesse palju ning neid ei vahetatud.

Esimese surematuna usutakse olema Osirist, kes läbis kolm teadvuse tasandit. Esimene tasand on inimene tervikuna. Teiseks tasandiks on see, kui inimese keha ning hing on eraldatud tükkideks ja kolmandaks tasandiks nimetatakse kõikide komponentide ühendamist. Viimane tasand lõi Osirise lahti lõigatud osadest taas terviku ning temast sai surematu. Kõikide pikaajaliste surelike eeskujuna, tõusis Osiris nende tippu. Tänapäeval ei teata temast kahjuks midagi.

Praegusel ajal ei ole surematus inimestel enam võimuses..

Kui Zeus oli maailmaga alustanud, lõi ta väga erinevaid liike: loomad, linnud, kestahes.. sinna hulka kuulusid loomulikult ka inimesed. Kõik oli rahulik ning elu oli just kui lust ja lillepidu. Kuid aja möödudes hakkasid inimestes üles kerkima erinevad emotsioonid. Esimeseks inimeseks loetakse tüdrukut, kes peale õnnelikkuse ja rõõmu hakkas tundma kadedust ja viha. Mida aeg edasi, otsustas Zeus, et sellised tunded tuleb võimalikult kaua vaos hoida. Ta ohverdas tüdruku elu, sulgedes kõik maailma negatiivsed tunded tüdruku sisse.

Isegi Jumal arvas, et teda ei tohiks kohelda, kui soovimatut last ning kinkis tüdrukule elu. Ta andis tüdrukule nime, milleks oli Shura, ning lõi koha nimega Põrgu. Zeus teadis, et varem või hiljem tärkab kõigis inimestes, samuti ka olendites, negatiivsed tunded. Põrgu luues tahtis ta uskuda, et keegi elavatest olenditest ei vääri sellist kohtlemist ning usaldas tüdruku Põrgu valitsejaks.

Sajandid möödusid ning Shura hoidis madalat profiili. Väidetakse, et nende aastate jooksul kogus ta sõjaväge ning pidas plaane kätemaksuks. Ning siis, 2XXX aastal 31. detsembril see kõik jutuski. Räägitakse, et Shura pimestas tol õhtul Jumala enda ning vedas oma armee Maale. Teised ütlevad jällegi, et Jumal on Maa lõplikult hüljanud. Ta hävitas inimeste populatsiooni pannes Maailmale needuse.

2XXX aasta viimase trüki lehed on aga hävinenud ning kindlat teooriat, kuidas see kõik toimus, ei tea keegi, kuid kuulujutte selle loo kohta leidub seinast-seina, alustades uue maailma loomisega kuni Jumala enda sekkumiseni.

Kõige suurem tõenäosus on see, et inimeste mälestused kustutati. 

Miks nii? 

Sest 2XXX raamatu kohaselt toimus see kõik kümme aastat tagasi...