Deemoni jäljed Maal

Hinnom-i org

Gehenna tunnel oli pime ning kohati kõhe. Iga samm, mis Shura astus, tundis ta, kuidas tema keha muutus veidike raskemaks. Olles lähedal valgusele, võttis Shura viimased sammud tempokamalt. Välja jõudes astus Shura oma jala üle pika aja nostalgilisele maale. Mida Shura aga ei oodanud, oli see, et nii kui ta jala maha pani, hävines terve tema jalaalune, ning viis meetrit ümber tema, loodus tuhaks.

„Oioi" mõlgutas Shura pead. „Ma loodan väga, et kedagi läheduses ei leidu.." ütles Shura ringi vaadates. Tema kahjuks oli tal tunnistaja. Maas istus kolmekümnendates naine, kelle põlved olid hirmust tuimad. Naise silmadest jooksis vett ning tema hääl värises, anudes, et Shura teda ei vigastaks. Shura jäätunud pilk oli fikseeritud naisele, salatsev naeratus osutas naise minestama.

Esmalt asetas Shura oma külmad naise otsmikule, õppides selgeks tema kõneleva(d) keele(d) ning tarkused, mida tulevikus vaja läheks. Viimased kuus kuud naise mälestustest olid Shura jaoks millegipärast blokeeritud, seega mälestuste lugemine oli kasutu. Tunnetades segadust, kustutas Shura naise viimaste minutite mälestused ning astus naisest eemale.

Shura vaatas oma väljanägemist fikseeritud silmadega ning mõistis, et selline väljanägemine ei ole Maal just väga sobilik. Kaaluka otsuse tagajärjel laenas Shura maas lamava naise riietestiili. Ta kaotas oma välimusest veel sarved ning tõmbas oma keha ümber kapuutsiga heleda keebi. Et oma jõudu vaos hoida, otsustas Shura oma seljale paigutada "tätoveeringu" iidsete ruunimärkidega, mis meenutas suurt nelja poolikut südant, nende otstes seisid neli teravat odapead, igas otsas üks põhiilmakaar.

Shura tundis ennast piiratult ning drastiliselt väsinuna, nagu oleks keegi 20 tonniste ahelatega teda kontrollida üritanud. Suure hingetõmbe järel asus Shura oma ümbrust põhjalikult analüüsima. Kasutades tsipa võlujõudu sai Shura teada, et praegust kohta, kus ta asus, nimetatakse Hinnom-i oruks. Palju Shura selle kohta ei teadnud, kuid selle energiaväli kumises mustast ning tumedast maagiast. Ideaalne koht Põrgu väravate avamiseks.

Kaugelt märkas ta palju inimesi, kelle DNA oli mutanteerunud. Osadel olid kõrvad kolmnurksemad, mõnedel olid tiivad või saba, teised kas helendasid või kasutasid maagiat.

Shura küsis viisakalt ühe ettejuhtuva paari käest lähima linna nime ning suunda. Jõudes linna tänavatele, märkas Shura erakordset "laata": küll olid meestel telgid püsti, müües oma nime, uhkust, jõudu ning maagiaoskusi keerukamate ülesannete jaoks. Leidus neid, kes kauplesid maagiliste toodetega ning ka neid, kes lihtsalt istusid tünni vastas ning võlusid näpuotstest erivärvi liblikaid laste lõbustamiseks.

Tema üllatuseks olid kõik linnaelanikud lustlikud ning pidutsevad, nagu poleks midagi juhtunud. Kuid siiski ei saa märkamata jätta kitsastes kõrvaltänavatel pesitsevaid inimesi räbalates ning väga traagilises seisundis. Needus ei olnud kindlasti illusioon. See kõik toimus... kuid tundub nagu tragöödia oleks toimunud tükk aega tagasi.

Ta peatus ühe tagasihoidliku poe ees ning küsis omanikult tänast kuupäeva. Kuuldes vastust oli Shura väga üllatunud. Needuse väljapäästmine toimus detsember 31. Needus hakkas mõjuma esimesel jaanuaril, kuid praeguse seisuga leidis Shura end paanikas. Ilma tema teadmata oli Gehenna väravad teda kinni hoidnud ligi kuus kuud.

Shura imestas ennekõige selle üle, et ta tundis emotsioone. Ta tundis paanikat. Tal olid olemas tunded. Ta mõistis, et siin viibides ei ole tema keha enam deemoni, vaid inimese oma.

Ta üritas leida teed linnast välja, kus ei leidunud inimesi.Ta heitis end ühe suure kivi juurde istukile ning joonistas keerulise väljanägemisega sümboli, kust tuli väljapisike deemon. Ta sai deemonilt kinnituse, et kellelgi ei olnud võimalik Shuraga ühendust võtta nende kuude jooksul, mil ta väidetavalt kadunud oli. Samuti sai ta kinnitust, et peale tema läbimist Gehenna väravatest, taastus aeg ning väli kahe maailma vahel ning ühtegi elavat isikut ei sattunud läbi portaali. Kuuldes kõige tähtsamat infot, ei pärinud Shura deemonilt nende maailma seisundi, ega ka Uyo kohta. Ta katkestas äkiliselt verega joonistatud sümboli ning otsustas asuda teele teise lähima küla poole.