Neetud (Writnes & anniepoynter) (McFly)

2. Agnes

Ma tundsin end Danny bändikaaslastega kohtumise pärast väga närviliselt. Mees oli mulle enne seletanud, et see on väga tähtis samm, kuid ma meeldin poistele kindlasti, sellegipoolest polnud ma väga enesekindel. "Kui kaua veel?" küsisin, kui me juba paarkümmend minutit sõitnud olime.

"Viis minutit, kullake."

"Okei..." Viisin oma pilgu aknast välja.

"Sa ei pea närvitsema. Nad on väga... vastutulelikud ja sõbralikud."

"Ma loodan," noogutasin. Ma polnud selles üldsegi nii kindel, nad olid ju bändis...

Varsti peatas Danny auto kuskil parklas. Väljusime autost ning kõndisime käsikäes edasi, Danny avas mulle suure maja ukse. "Treppidest üles," juhendas ta. "Teised peaksid juba kohal olema."

"Mine ees," lasin tal enne treppidest astuma hakata.

Teisele korrusele jõudnud, kõndisime me mööda mingit koridori edasi, kuni viimaks ühe ukse juures peatusime. Danny avas selle ning lasi siiski mind enne sisse, ma vaatasin ruumi, õnneks polnud kohe esikus kedagi.

"Kutid?" hõikas mees nüüd. "Me oleme kohal."

“Danny!” hõikas kellegi hääl vastu. “Tule siis siia! Me tahame teda näha!”

Danny muigas mu ebalevat näoilmet nähes. "Sul pole põhjust muretseda, nad on vinged."

“Jah,” üritasin naeratada. Nad olid ju kõigest kutid, miks ma nii närvis olin?

“Lähme siis," noogutas Danny.

Võtsin mehel käest kinni ja hakkasin tema järel sügavamale majja astuma.

"Kutid, tema on Agnes, mu tüdruksõber," ütles Danny, kui me järgmisesse tuppa olime astunud.

Nägin enda ees kolme kutti: üks neist oli oma telefonis, ega tundunud mind märkamagi, üks neist seisis keset tuba, ta oli suur ja lihastes, naeratas mulle, ning kolmas istus diivanil, kitarr käes, ta oli blondide juustega.

"Ee... hei," pomisesin närviliselt.

“Hei! Danny on meile sinust nii palju rääkinud,” sõnas see seisev kutt ja ulatas mulle käe.

Naeratasin arglikult. "Ma loodan, et head."

“Ainult kõige paremat. Minu nimi on Harry, see on Tom, ja nurgas kükitab Dougie.”

Silmitsesin kaht ülejäänud meest: kõigepealt Dougiet, kes mulle sõbralikult naeratas, ja siis Tomi, kes parasjagu kitarri mängis ning nüüd pilgu tõstis. Meie silmad jäid pikaks ajaks teineteisele, midagi oleks minu sees just kui klikanud. Mees vaatas mind, näol üllatus, tal oli selline ilme, nagu ta teaks, kes ma olen, aga ei tunneks ära. Toas jäi järsku vaikseks, sest ta lõpetas kitarrimängu.

“Igatahes,” ütles Danny viimaks ja vaatas siis minu poole, ma tulin oma momendist välja ja vaatasin ka teda vastu. “Kallis, kas sa kontserdile tahad ka tulla?”

"Kas saab veel?"

“Muidugi saad. Lava taha näiteks. Rahva hulka saab ka, aga nii on lihtsam.”

"Lava taha?!" hüüdsin õnnelikult. "Tõsiselt ka?"

“Jah,” Danny naeris. “Võta vaiksemalt.”

"Oh, vabandust," naeratasin leebelt. "Mida me seni teeme?"

“Meil on sitaks asju teha,” sõnas Harry ja kõndis meile ühe paberilehega lähemale. “Mänedžer saatis selle.”

"Ma istun siis siia," sõnasin ja võtsin diivanil istet.