I chose you [ Eesti keeles]

Numero 1

Vaatasin aknast välja, endal mõru pilk näos.
Teate mis praegu toimub? Me sõidame emaga hetkel vanaema juurde.
Mu ema saatis mind vanaema juurde terveks TALVEKS! See on piin! Seal on igav ja ma lihtsalt suren ära seal.

See tundub küll lapsik mõtlemine, aga uskuge mind, et seal on väga igav.

Mu vanaema elab väikeses linnakeses, kus ei toimu kunagi minagi põnevat.
Ema arvas, et peaksin leidma uusi tutvusi.
Tavaline vanemate jutt.

Esiteks: See on nii väike linn, et sealt ei leia ühtegi sõpra.

Teiseks: Seda teist polegi...

Ema peatus järsku ja ma pöörasin aeglaselt pea ette.

"Oeh..." tegin autoukse lahti ja vaatasin vanaema maja mõrudalt.

"Tüdrekee, " tuli vanaema naeratades välja ja kallistas ema.
"Hailey, kullake. " kallistas ta mind kõvasti.
"Ma panin sulle juba toa valmis, mine säti juba ennast sinna sisse, nii kaua, kui meie emaga juttu ajame." naeratas vanaema.
Naeratasin talle vastu ja võtsin oma kotid ning võtsin suuna maja poole.

Haigutasin ning kuulasin vanaema ja ema "huvitvat" juttu.
"Oled sa siis nõud, Hailey?" vaatas vanaema minu poole.
"Ah?" vaatasin talle otsa.
"Oled sa nõus, et mu ühe hea sõbranna laps tuleb siia, kui nemad lähevad reisile ja see tüdruk tuleb sinu tuppa?" küsis ta.
"A ja ikka?" oli see pigem küsimus.
"Kuna ta tuleb?" küsisin.
"Homme. " ütles vanaema lihtsalt  ning jutustas emaga edasi.

Pigistasin silmad kinni, kuna hommikune talvine päikesekiir paistis otse mulle silma.
Urisesin kurjalt ja panin teki üle oma pea.
Higutasin ja tõusin püsti, ajasin käed laiali ja ringutasin.
Tegin oma hommiku värgid ära ja läksin alla, et endale midagi hamba alla saada.

Mind tervitas all oma sooja naeratusega vanaema.
Naeratasin talle ja läksin külmiku juurde.
Tegin endale kakaod ja võikud ning läksin teleka juurde suvalist multikat vaatama, aga väga põnev oli.

Olin ennast uue külalisega kohtumiseks valmis pannud.
Uksekell käis, ma vaatasin ennast viimast korda peeglist ja läksin ust avama.

"Tere!" vaatas mulle vastu pruunide juuste ja säravate silmadega neiu.
"Tere?" ütlesin mitte nii virgalt nagu tema.
Rääkisime veel paar sõna ning ma aitasin tüdrukul kotte tassida.
Panin kotid maha meie toas ning siis tuli see koht, mis pole nii tore, tutvustamine.

"Ma olen Hope!" naeratas tüdruk ja  tõstis oma käe välja.
"Mina olen Hailey!" ütlesin vastu ja surusin temaga kätt.
Kui keegi oleks meid näinud siis see näeks välja nagu me just oleksime äriga midagi kokkuleppinud.

"Tüdrukud, kas te tahate mu kuulsaid pannkooke?" küsis vanaema ja Hope kohe kilkas ning jooksis alla.

Ameelia on hästi tore ja naljakas.
Ta räägib hästi palju ning naerab alati.
Ohkasin ja soovisin ka samasugune sotsiaalne olla nagu Hope.

Uks läks pauguga lahti ja seal oli õhinal ning säravate silmadega Hope.
"Hailey, Hailey, HAILEEEEY lähme peole!" oli ta uhke sellele ideele aga mina mitte.
"Ma ei taha tulla." ütlesin ja ohkasin tuletades seda juhtunut eelmisel kuul.
See kõik muutis mind.

Väristasin õlgu selle mõtte peale...

"Palun, palun, palun, palun, palun, PALUUUUUN!" ei jätnud ta palumist ning ma pidin nõustuma.
Hope oli nii õnnelik peale minu.

Ohkasin ja toppisin endale kleidi selga.
See kleit oli mugav ja ilus ning minulik.
See polnud nagu hoorale.
See oli särtsaka aga samas tagasihoidlik.

Tulime taksost välja ja kõndisime uksest sisse.
Vastu vaatasid kliimas ning täis teismelised.
Hope tiris mind kuhugi ruumi, kus ei olnud nii palju lärmi.

Seal oli viis poissi ja 4 tüdrukut + nüüd siis meie.

"Ühinete?" küsis üks poiss.
Noogutasin ja istusin ringi.

Mäng oli pikalt kestnud ja praegu on kõik veel hästi, kui see pudel just praegu minu peal peatus?

"Tegu. " ütlesin vaid ja ootasin kärsitult, et see bimbo mulle teo annaks.

"Ma küll ei tahaks sulle oma meest sulle loovutada aga nii kurb, kui see ka poleks siis..."