Marigold
Seisin enda leegitseva kortermaja ees. Tundsin kuidas tule kuumus mu nägu kõrvetab, kuid ei tundnud valu.
"Preili? Kas teiega on kõik korras?"
Surusin huuled kokku ning vaatasin mehele otsa.
See oli tuletõrjuja. Ta uuris mu nägu, kuid ilmselt vaid selleks et näha ega mul vigastusi ei ole. Nägin tema silmadest et ta tegeleb minusugustega iga päev, ja teda tegelikult ei huvita kuidas mul on.
Mul oli õigus. Kindlaks teinud et mul pole ühtegi füüsilist vigastust, patsutas ta korraks mulle õlale, kuid jooksis siis järgmiste toimetuste juurde.
Ohkasin ja pöörasin end tagasi.
Jah, te saite õigesti aru - see mis siin põleb on minu maja. Minu maja.
No tegelikult on see korter... Aga see ei loe. Minu asjad põlesid ikka ära.
"Mis sa ütlesid?" kuulen järsku enda kõrval häält. Pekki. Kas ma rääkisin kõva häälega?
Minu kõrval seisis minuvanune poiss. Ütleks et umbes 17. kuni 20. aasta vanune. Arvan et ta oli juba varem minu kõrvale seisma tulnud. Poisil olid mustad juuksed, mis tundusid säravat tulekahju peegeldusena. Tundsin allalükkamatut soovi võtta kaamera ja temast pilti teha.
"Aaah ei midagi." kobasin käega.
Ta ainult kergitas kulmu ega pööranud majalt pilku.
"Kui sa soovid siis on mul korteris üks koht vaba. Elan koos sõpradega." ta noogutas peaga tema selja taga olevate poiste poole.
End ümber pöörates nägin umbes viite poissi koos naermas.
"Elategi üksinda või?" sest need poisid ei tundunud just kõik täisealised.
"Anthony on 18." ta kehitas õlgu. "Ise elad ka ju."
Ma ei jõudnudki küsida kust ta seda teab, sest järgmine hetk hüppas üks poistest talle kaela.
"Aaa-anthonyyy" hädaldas minu tuttav.
Ja tundub et pealehüppaja on siis Anthony. Muigasin. Ega ta just täiskasvanu iseloomu välja ei anna, aga mulle sobibki.
Köhatasin et nende tähelepanu saada. "Jaa, ee, miks sa siis mind - kui võhivõõrast inimest - enda koju elama tahad?"
Ta vaatas mulle ühe kergitatud kulmuga otsa. Ma olen alati tahtnud seda osata.
"Minu isa on linnapea." ah sellest siis see kõik. "Ja ta pakub kodututele noortele kodu. Minu sõbrad... Ma ütlen sõbrad aga tegelikult on nad mu pere. Me käime koolis ning sa saad kõike mis sa soovid."
Nähes minu kõhklemist lisas ta: "Sa poleks ainuke tüdruk?" Mis kõlas rohkem nagu küsimus.
Selle peale vaatasin veel kord pundi poole. Tõesti - seal oli üks pruunide juustega poiss, ajamas juttu ühe blondide juustega meiginäoga.
Kortsutasin kulmu. Poiss kellega rääkisin lisas kiirelt: "Ta iseloom on tegelikult väga hea."
Noogutasin aeglaselt. "Ja kust ma tean et te mind lihtsalt ära ei röövi?"
Ta vaatas mulle mittemidagiütleva näoga pikalt otsa. "Sa ei teagi." sõnas ta lõpuks õlgu kehitades.
Ohkasin. Nagu mul oleks valikut.
×××
Istume nende autobussis. See poiss kellega eelnevalt rääkisin on mu kõrval.
Mis tuletab mulle meelde...
"Mis su nimi on?" küsin tema poole vaadates.
Ta paneb telefoni tagatasku ja vaatab mulle samuti otsa. Ta silmad tunduvad hämaras autos mustad.
"Mis sinu nimi on?" vastab ta ülbelt küsimusega. Kuid ma ei jää alla.
"Mis on sinu lemmik hobi?" ta muigab.
"Tyler, ja laulmine." vastab ta naeratades ja mulle enda kätt pakkudes.
Naeratan vastu. "Fotograafia - ma tean et sa ei küsinud aga siiski." ning surun ta kätt.
Ta jääb silmi kissitades mind vaatama.
Tunnen jälle tungi temast pilti teha. Ma ei tea mis selles poisis niiväga on, aga mul on koguaeg soov kõik mis ta teeb säilitada, nagu sellist hetke ei tuleks enam kunagi.
Mis tuletab mulle meelde kuidas mu fotokaamera majja jäi. Ning see tõmbab mu tuju jälle nulli.
Tyleri toksatus toob mind jälle maa peale. "Aia! Miks sa nii tegid?"
"Sest sa ei kuulanud mis ma rääkisin!"
Ohkan. "Vabandust. Mis sa ütlesid?"
Ta toetab selja vastu aknaklaasi. "Mis sa arvad?"
Mu suunurk tuksatab. Kuid ma ei jõua veel midagi öelda kui autost kostub mingi poisi hääl.
"Ta küsis mis sinu nimi on." ilmselt teades et meil läheks jutuajamine pikemaks.
Terves autos on vaikus. Kõik ootavad mu vastust. Mu nime.
Neelatan.
"Mu nimi on Marigold." teatan vaikselt.
