Marigold
"Marigold?" ta nõjatub toolil minu poole.
"Tyler." ta ei tee mu märkusest välja ja silmitseb mind edasi.
"Kust sa sellise nime said?" küsib üks poistest. Enne kui jõuan midagi vastata lisab see tibilik tüdruk: "Kas see pole mitte peiulill?" ning poiss kes temast kinni hoiab turtsatab. "Ei, või saialill?"
Pööritan silmi. "Ma eelistan nime Tagetes või Calendula, aga jah."
Seesamune tüdruk sosistab midagi oma poisile ja nad hakkavad naerma. Ohkan. Ma hakkan juba kahetsema seda otsust nende võõrastega tulla, eriti et me alles autos oleme.
Tyler köhatab minu tähelepanu saamiseks. "Ära tee neist välja, nad suudavad end ka normaalselt üleval pidada," ta saadab tapva pilgu nende poole. "eksole?"
Nad hakkavad veel valjemini naerma. "Jah issi." lisab see poiss ning nad plahvatavad uuesti.
Mina olen ainult õnnelik, et enda pealt jututeema ära sain.
Tyler ohkab ja raputab oma muste juukseid nii, et need ta silmile langevad. See peab olema juba sajas kord kui ma temast pilti tegemisele mõtlen. Ta mustad juuksed ümbritsevad teda särava halona. Ta näeb välja nagu ingel.
Ärkan mõtetest ja raputan oma pead. Millest ma mõtlen?
Köhatan. "Ma ei mäleta et teie oleks end mulle tutvustanud?" Kõik vaatavad järsu pealiigutusega mulle otsa. Proovin vaikselt naeratada.
Rooli taga olev poiss naeratab mulle vastu tagavaatepeeglist ja ütleb, et ta nimi on Ethan. Ma ei tee nalja kui ütlen, et ta on ilus. Tal on tõsine modelli naeratus, blond pea ja sinised silmad. Vähemalt tundub ta sõbralik.
Tema kõrval oleva poisi nimi on Lucas. Ta mulle ei naerata, aga seda ma temast ka ei eeldakski. Tal on mustad juuksed ja esimene asi mis sa tema kohta näed, on et tal on rohelised silmad. Mitte tavalised rohelised, vaid sellised kristalsed rohelised.
Minu kõrval akna ääres istub muidugi Tyler. Nagu juba mainitud, on tal mustad juuksed ja pruunid silmad. Mis tuletab mulle meelde, et tõesti meie linnapeal on samasugused pruunid silmad. Ma aga ei teadnud et linnapeal poeg on.
Minu taga istub Anthony. See sama kes minumaja ees Tylerile otsa hüppas. Tal on tavalised pruunid juuksed ja pruunid silmad, nagu Tyleril, ainult et ma ütleks et tumedamad.
Bussi taga on muidugi ka see tibilik tüdruk ja tema poiss. See poiss, James nagu ma aru sain, ei näegi liiga badass välja. Tal on samuti pruunid juuksed, aga hallid silmad. Mul on lihtsalt mingi värk inimeste silmadega, minuarust on see väga pōnev.
Tüdruku nimi on Brittany. Tal on blondid ōlgadest natuke pikemad juuksed, pruunid silmad. Mul on tunne et me ei hakka väga hästi läbi saama, arvestades tema meigitud nägu mis minu poole pöördudes igakord itsitama hakkab.
"Kas me sōidame veel kaua?" küsin Ethanilt, juhilt. Igakord kui ma talle otsa vaatan tunnen ma end väga ebamugavalt, arvestades milline modell ta on.
Mulle vastab hoopis Tyler: "Me olemegi juba kohal."
Vaatan aknast välja. Mulle vaatab vastu hiigelsuur maja. Ja kui ma ütlen hiigelsuur, siis ma mōtlen hiigelsuur. Astun autost vaevaga välja, ma ei suuda silmi tōmmata sellelt majalt.
"See ongi vōi?" küsin silmad suuremad kui tōllarattad. "Mis?" sammub Tyler minu kōrvale, "Liiga väike vōi?"
Ma ei suuda mōtelda isegi mingile heale comebackile, mu mōtted on kōik liiga hajevil. Kas ma hakkangi siin elama? Ma ei saa midagi sellist vastu vōtta, ma ei vääri seda. Pööran end et seda Tylerile ütelda, kuid ma saan aru et ta on hetkel pooleli minu asjade välja tōstmisega. Kortsutan kulmu ja kiirustan talle appi.
"Kas teil mingeid teenreid ei olegi siis vōi?" küsin naljaga pooleks. Tyler ohkab kui tal mingi paberilipik maha kukub. Seda üles tōstes sōnab ta ükskōikselt, "Mm, no ta on praegu puhkusel niiet ta ei saa siin olla."
Ta silub oma lipikut ning vaatab mulle otsa. Ta suu kisub muigele ning ta hakkab naerma. "Sa peaksid oma nägu nägema."
Sain aru et ta on mind lihtsalt tüssanud ning tōukan teda ōlast. Ta mängib nagu ta oleks haiget saanud ning sōnab "Vōibolla ma ei teinudki nalja."
Kissitan tema poole silmi ja sätin kotti paremini ōlale, kui Ethan mööda läheb. "Lähme nüüd, Jasmy juba ootab." hüüab ta ning me hakkame maja sissepääsu poole kōndima.
"Kes on Jasmy?" küsin Tylerilt. Ta vaatab mulle tōsiselt otsa. "Meie teener."
Samal ajal kōnnib meist ka Anthony mööda. Ta muigab, "Ta ei valeta, tead jah." Ma lihtsalt vaatan neile mōlemale otsa ja ei vasta midagi. Mul pole ōrna aimugi, on see sellisele perele normaalme omada teenrit? Vist on.
Uksest sisse astudes pean ma pikali kukkuma. Siin fuajees on sambad. Ma kordan: siin fuajees on sambad. Keegi näpistage mind. Tōmban suure sōōmu ōhku sisse, "Kuule Tyler..." kuid ma ei saa jällegi oma mōtteid talle avaldada, sest Brittany hüüab täiest kōrist Jasmyt. Ilmselt neil on siis teener, aga kes ometi kedagi niimoodi kohtleb? Ahjaa, see on ju Brittany, kuidas vōisin unustada.
"Jaa?" küsib Tyler silmadega midagi pōrandal jälgimas. Vaatan samuti sinnapoole, ning näen Brittanyt Jasmyt kallistamas. Mu aju jooksis just kokku.
"Jasmy on kass?!"
