Läksime ühel ilusal päikselisel ilmal oma sõbaga mäki. Mu sõbra nimi oli Merit. Me mõlemad olime 16. aastased. Enne kui me mäki läksime käisime me lõunakeskuses ringi. Kui me lõunakast ära hakkasime tulema ja mäki minema, nägime me et Mingi kahtlane mees jälitab meid. Ta oli meid Juba tund aega vähemalt jälitanud. Kui me mäki jõutsime tellisime me oma tellimuse ära ja läksime lauda ootama. Kõik vaatasid meid nii imelikult, Kuna meie kõrval istus see mees kes oli meid kogu aeg jälitanud. Kui meie tellimused valmis sai sõime me nii kiiresti kui me saime. Korraga läksid tuled kustu nii, et oli pime nagu kottis. Kui tuled põlema läksid ei olnud Seda mees Ega ka Meritid. Ma jooksin mäkist välja ja kariusin "MERIT!! MERIT!!". Kuid teda ei olnud kuskil. Mul pisarad jooksid ja ma ei suutnud nuttmist lõppetada. Ma juba teatsin, et see kahtlane mees on sellega seotud.
Ma ruttasin koju ja rääkisin sellest kohe oma emale ja isal. Mu ema helistas Meriti vanematele, et küsida kas Merit on äkki koju läinud, nii et ta minule ei tahtnud öelda. Aga ka Meriti vanemad ei teadnut temast midagi. Me kõik koos Meriti vanematega läksime kohe politseisse.
Läks paar nädalat aga Meritist ikka ei ollnud mingit infot. Ma olin lihtsalt nii mures, kuna ma ei osanud isegi arvata kuhu Merit kaduda võis.
Ma võtsin end kokku ja hakkasin Meritid otsima. Kõige pealt läksin ma mäki, et küsida sealt video salvestusi. Kui ma mäki jõudsin küsisin ma kasast kus ma saaks video salvestusi vaatata. Kassas oli see sama naine kes tollel päeval oli kui Merit kaduma läks. Selle naise nimi oli Emily. Emily tahtis kõige pealt teada miks ma tahan video salvestusi vaatata. Noh eks ma siis rääkisin talle kõik ära, et mis juhtus jne.
M: mina
E: Emily
M: " Noh asi hakkas siis niimoodi, et me tahtsime mu sõbraga tartu minna ja sedame ka tegime. Me käisime igal pool poodides ringi ja kui me poodides ära käisime siis läks meil kõht tühjaks, me mõtlesimegi mäki tulla. Me nägime, et mingi mees meid jälitab, ta oli meid juba tund aega jälitanud. Tulime mäki ja tema tuli ka. Me tellisime oma tellimuse ära ja läksime lauda ootama kuna me oma söögi kätte saame. Ja äkki läksid tuled kustu, nagu keegi oleks meile kotti pähe tõmmanud. Kui tuled põlema läkksid ei olnud seda meest ega ka mu sõppra Meritid." E: " Jah, jah ma saan sinust aru. Ma vaatan mida ma teha saan, loodame, et me ikka saame need video salvestused."
Läks paar minutit kui vastused jõudsid. Mul oli selline närv sees, et äkki ma ei saagi video salvestusi.
E: " Mul on sulle hea uudis, ma sain sulle video salvestused. Ja ma tahtsin ka seda küsida, kas ma võin ka sind aitata su sõba otsinguga?" M: " Päriselt ka väe? Mul on nii hea meel. Jah loomulikult võid sa mind aitata."
Kui ma koju hakkasin minema mõtlesin ma ikka nii halbu mõtteid. Näiteks et, Merit on kuskil keldris kus talle ei anda süüa. Aga noh ma ei tohi nii halvasti mõelda, sest muidu võib see täide minna, mida ma üldse ei taha. Kui ma koju jõudsin vaatsin ma oma emaga neid video salvestusi. Me saime tegelt nii palju teada, näiteks selle kahtlase mehe auto numbri ja kuhu poole see kahtlane mees läks. Peale video salvestuste vaatamist läksime ma oma emaga kohe politseisse. Kui me sealt politseist ära tulime saime me teada kus see kahtlase mehe auto on. Me läksime kohe kiiresti sinna. Kahtlane mees oli kuskil vana kolda maja juures. Kui me kohale jõudsime oli see maja palju koledam kui ma arvasin. Me ei julgenus sinna majja üksi minna, nii et me kutsusime politsei. Poiltseil läks umbes pool tund siia jõudmiseks. Lõppuks jõudis politsei kohale. Me läksime sinna koletase majja sisse. See maja oli tühi, aga seal oli väga palju tube. Me kõik läksime erinevatesse tubatesse, et kiiremini Meritit leida. Lõppuks leidis üks politsei Meriti. Ma olin nii õnnelik, et mul tuli isegi pisar silma. Merit viidi haiglasse. Ta oli seal peaaegu kolm nädalat. Kui Merit sai lõppuks haiglast välja läksin ma kohe talle koju külla. Mõne nädala pärast oli Merit toibunud ja me saime jälle rohkem suhetlema hakkata.
Kui me jälle välja tahtsime minna pidime me olema ettevaatlikud, et nii enam ei juhtuks. Ja see kord me enam mäki ei läinud. : )
