"Kuradi perv! Ära katsu mind!"
"Mu nimi on Henry, mitte kuradi perv ja ma ainult aitasin sind," lausub ta jälle oma deemonliku muigega ja võtab käe seekord lõplikult mu ümbert ära.
"Mida sa siin teed? Jälitad mind?" küsin talt kurjalt. Mul on ausalt...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
<><><><><>
"Betu, tule juba! Me jääme jälle hiljaks ju!" karjub Rose juba jalanõusi jalga tõmmates.
No sorts, aga ma pole nii kiire, kui mõni siin ja ega ma midagi teha ei saa, et ma oma äratuskella iga viie minuti tagant edasi lükkan ja mul lõpuks ainult 15 minutit valmis saamiseni on. Magamine on elu ja ma pole nõus iga öö vaid 6 tundi magama. Ärge küsige, miks ma siis varem magama ei lähe.
"Oota! Ma pean veel oma juukseid sirgendama!" karjun talle vetsust vastu. Ma lihtsalt ei kannata oma lokkis juukseid.
"Aghhhh! Ma lähen ära juba! Ma ei viitsi oodata sind! Sorts! Tuled oma autoga järgi!" Kuulen teda hüüdmas ja seejärel käib uksepauk, mis tähendab, et ta on lahkunud.
"Türa! Mul pole ju autoooot!" röögin vaikusesse.
Ma vihkan teda! Kas on siis nii raske oodata v?
Tõmban sirgendaja pistikust välja ja jätan kraanikaussi. Seejärel jooksen turboga enda tuppa, et kott haarata ja spurdin esikusse. Tõmban oma tanksaapad jalga ja jooksen õue.
Tühjus. Rose on läinud ja ma pean jala kooli minema.
Fuck! Ma ei lähegi!
Lähen jalgu trampides majja tagasi ja saabastega koos kööki, et endale üks võileib teha.
Seejärel kõmbin uuesti majast välja, lukustan ukse ja vaatan kella.
8:05 ehk tunnid juba käivad.
Türa!
Hakkan kiirkõnniga kooli poole minema. Tavaliselt kõnnin sinna 20 minutit, kuid täna kavatsen 10-nega pärale jõuda.
Panen kõrva oma Airpodsid ja käima Blackpinki laulu "Kill this love". Hakkan jooksma, sest muidu ei jõua ma eluilmaski 10-ne minutiga kooli. Kõik mu ümber justkui kaob, kui ma mööda hommikusi tänavaid jooksen ja seda imelist laulu kuulan. Kpop on elu!
Reaalsus tabab mind valusalt, kui ma järsku vastu posti jooksen. Õnneks ei kuku ma maha. See oleks veel eriti piinlik, eriti kui keegi mind nägema peaks.
Pea käib ringi ja pilt virvendab silme ees. Ma ei kuule ka väga hästi, sest kõrvades viliseb ja mul on tunne, et mul läheb pilt kohe eest ära. Imeline!
Kuulen kedagi midagi ütlemas, kuid ei erista sõnu ega inimest, kes minu juures seisab. Näen ainult halli siluetti. Hakkan ära vajuma, kuid tundmatu võtab kindlalt mu ümbert kinni ja hoiab mind kukkumast.
Ma nii väga vihkan ennast!
"Halloo!" kuulen tundmatut hüüdmas, kuid see kostub nagu kuskilt väga kaugelt. Ma ei suuda vastata.
