Ma ei suuda kirjeldada, mis tunded mind valdasid lennukist väljudes. See on vist segu õnnest, põnevusest hirmust ja tundest, et lõpuks olen jälle jõudnud tagasi siia, kuhu ma kuulun . Selle peaaegu nelja aasta jooksul olen ma paar korda jõulude ajal ikka Eestis käinud, aga seekord on kõik teisiti. Olen kohe jõudmas vanemate poole. Nad ei oska mind üldse oodata ja veelvähem, et ma päriseks jääda kavatsen. Vaatan naeratades tahavaatepeeglist, kuidas Nora nii armsalt magama on jäänud, aga eks see lennureis väsitas teda korralikult. Ta on nii Karli moodi... See pisike ongi hetkel kogu mu elu mõte. Uskumatu, kuidas ühe tillukese inimese sünd paneb sind kõike ümber hindama. Põhjus, miks ma tagasi olen otsustanud tulla, peitub töös ja osaliselt selles uinuvas kaunitaris rendiauto tagaistmel. Mu elul Inglismaal polnud isegi väga viga, aga ma tundsin end ikka üksikuna, eriti alguses. Ma töötasin seal pubis õnneks väga lühikest aega, sest rasedana öösel joodikuid kantseldada ei tundunud just kõige arukama karjäärivalikuna. Peale seda töötasin kuni dekreeti jäämiseni ühes majutuskohas administraatorina ja viimased pooleteist aastat tegelesin telefoni teel müümisega, sest seda saab ka kodust teha ja graafik oli paindlikum. Üksikemana on sellel omad plussid, kuigi Nora käis juba ka hoius. Elu Inglismaal on väga kallis ja seetõttu oli keeruline selle palgaga toime tulla. Kui mulle endisest töökohast helistati ja pakuti taas projektijuhi kohta ma väga pikalt ei mõelnud. Mul pole ju haridust ja sellist võimalust ei teki iga päev. Nora saab oma vanavanemaid tihedamalt näha, ma pole koguaeg nii üksik ja majanduslikult on ka kergem. Mu ainus mure on see, et vanad probleemid võivad taas pinnale tulla ja kuna Tallinn on ikka väike võin ma ka Karliga kokku juhtuda. Seda enam, et ma hakkan samas valdkonnas tööle. Ma olen kuulnud, et ta olevat palju Saksamaal ja ehk õnnestub mul seda siiski vältida. Hetkel, kui ma vanemate hoovi keeran, on kõik mu kahtlused hajunud. Kuna on laupäev, on nad loodetavasti kodus. Võtsin Nora vaikselt turvatoolist välja ja enda sülle, sest ma kuidagi ei raatsinud teda äratada ja juba nägin, kuidas emps laia naeratuse saatel välja tuli. Õnneks olin ma siia reisivoodi muretsenud ja nii on pisikesel alati magamiskoht olemas. Kui olin ta minu tuppa voodisse pannud, saime lõpuks emaga rääkida. "Räägi kullake, millal te Eestisse jõudsite siis... ja miks sa ei öelnud, et sa külla kavatsed tulla. Ma oleks sulle midagi valmistanud" ütles ta meile kohvi valades. "Lennujaamast otse tulime. Tahtsin teile väikse üllatuse teha, sest ma teadsin ju, et kui ma midagi mainin, hakkad sa midagi vaaritama ja asjatama siin" ütlesin ma muigega. "Muide kus isa on" "ta läks oma mänguasjale uusi velgi vaatama. Ära parem küsi..." ma teadsin, et nad uue auto ostsid,aga et paps sellest nii vaimustuses on.... "Või nii..." "Sa ei kujuta ette. Varsti läheb kogu palk tal selle käru peale. Aga räägi , kuidas teil on läinud ja kauaks jääda kavatsete kullake." "Tead ma sain Eestis hea tööpakkumise, nii et tundub, et ma niipea kuskile ei lähe". "Kas sa kavatsed nüüd Eestisse jääda või?" "Mhm tundub nii. Mul on kõik igatahes korraldatud. Noral on isegi hoius koht olemas. Esmaspäevast viingi ta sinna, et ta paari nädalaga ära harjuks ja ise saan samal ajal vaikselt ennast tööasjadega kurssi viia" "Sa ei kujuta ette tütreke, kui õnnelik ma olen... Aga mis töö see siis on ? " ja ülejäänud pärastlõuna mööduski lihtsalt diivanil emaga vesteldes.
Kaks päeva läksid kui linnutiivul ja oligi käes esmaspäev, ning kuigi algselt pidin ma alles paari nädala pärast tööle asuma, siis nüüd paluti mul juba tänasest kohale tulla. Need päevad möödusid end uude korterisse sisse seades. Õnneks Sigrid tuli mulle appi kolima ja koos hankisime ka viimased vaja minevad asjad. "Kas said kallis kõhu täis? " ütlesin piima külmikusse pannes. "mhm... emme kas ma lähen nüüd lasteaeda?" "Jah. Lähed uude lasteada ja saad uusi sõpru endale. Kas pole lahe?" "Kas.. kas Nathan ja Ann tulevad ka sinna lasteaeda onju" "ei kullake nemad on ju Inglismaal. Aga me võime neile millalgi külla minna, või tulevad nemad meile siia külla eks" "aga lähme siis kohe neile külla" Ta on ikka täitsa isasse muigasin endamisi meenutades Karli sõnumeid kuidas ta viis minutit peale lahkumist mind juba igatseb... See tuletab valusalt meelde, kui väga kõik see aeg teda igatsenud olen ja ei möödu päevagi, kui ma talle ei mõtleks, aga ma olen olukorraga leppinud. "praegu on veel natuke vara. Tule lähme vaatame parem, kus su jope on eks kallis. " "Aga homme. " "Homme on ka vara. Lähme mõne kuu pärast" "Jah lähme parem mõne kuu pärast...praegu on veel vala" ütles ta jumala tõsise näoga minu järgi. Kui ta riides, vaatasin ennast veel peeglist üle ja võisimegi minna.
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Ta oli väga vapper piiga ja jäi täitsa rõõmsana lasteaeda. Tundub, et minule endale on see palju raskem, kui temale. Tööle jõudes võttis mind valvelauas vastu Kaidi, keda ma tean juba varasemast. "Tere hommikust Marleen.Rõõm sind taas näha" " Tere hommikust. Kas härra Novikov on juba tulnud" "Jah on küll. Mihhail palus sind tema kabinetti saata" "Olgu suur aitäh ja ilusat päeva sulle" Ta vastas samaga ja seejärel läksin liftiga tuttavale neljandale korrusele. Ta kabinett on endiselt samas kohas. "Rõõm sind taas näha, "ütles ta, kui mind uksel märkas ja tõusis püsti. "Sind samuti Mihhail, " vastasin ja ulatasin käe tervituseks. "Sa lähed ikka iga päevaga kaunimaks aga istu palun, " lausus ta seepeale. Me rääkisime pikalt kahest projektist, mida ta mulle anda tahab. Seejärel läksin oma vanasse kabinetti ja ülejäänud päeva veetsin ma kohvitassi seltsis nende kohta käivaid pabereid läbi töötades. Ma ei suuda endiselt uskuda, et mulle sellist võimalust pakutakse ja ma olen Mihhailile selle eest ääretult tänulik. Palusin luba varem lahkuda, et saaksin Norale neljaks lasteaeda järgi minna. Paningi juba parasjagu asju kokku, kui Mihhail mu kabinetti tuli. "Aa sa hakkad varsti minema jh. Ma tahtsin sinule selle anda" ütles ta oma aktsendiga ja ulatas mulle ümbriku. "See on kutse meie firma kolmekümnenda juubeli heategevuslikule ballile. Mul oleks hea meel, kui sina ka tuleksid" lisas ta mõne hetke pärast. Ma teadsin jh, et nad korraldavad iga aasta uhke heategevusliku ürituse oma partneritele ja ärieliidile, aga ma pole varem sellel käinud. Kui aus olla, ei kujuta ma ette, mida ma seal teeksin üldse. "Aa... suur tänu muidugi, aga ma pole kindel, kas ma saan tulla" " Sinul on veel paar nädalat aega mõelda, aga ma igatahes loodan, et ikka saad" "Olgu aga ma tänaseks siis lõpetan" "Jah muidugi. Homseni siis Marleen" "Homseni" Lasteaeda jõudes sain teada, et Nora oli kogu päeva väga tubli olnud, mille üle mul oli väga hea meel. Loodetavasti harjub ta siin kenasti ära.
Heya🖐️
Ongi esimene osa uuest raamatust väljas. Sai ehk liiga lühike või pikk. Üldse pliis andke teada, kui on midagi mida ma võiksin muuta. Teie tagasiside oleks väga kena, sest ma tõesti pole kirjutamises kogenud. Ma ei hakanud casti panema, sest selle saab eelmisest raamatust, kui soovi on. Aga love ya ja uute kohtumisteni😘
