„Tema suudlus oli nii võimas ravim, mis pani mind unustama kurbuse ja armid ning selle, mida ma öelda kavatsesin - kõike muud, kui tema käed ümber mu keha, tema soojus vastu mind...”. Nicole kurtis mulle juba mitmendat päeva kuidas ta kohtas „võluvat printsi”, kes arusaamatutel põhjustel lahkus ja jättis noore neitsi. „Printsi” nimi oli Henry. Henry oli ilus ja nägus ja kõik tüdrukud tahtsid temaga olla. Temas oli lihtsalt midagi sellist, millele ei suutnud keegi vastu panna. Henry oli üks salapärnane noormees. Ta võis muutuda igal hetkel liblikaks. Seda keegi ei teadnud, isegi Nicole mitte.
Nicole ja Henry lugu pole üldsegi nii ebatavaline kui paistab. Nende vaheline keemia oli kõige kadetuseks, kuid midagi oli ka kahtlast. Nimelt Henry põgenes igakord, kui noorte huuled olid peaaegu kokku puutumas. Henry needuseks oli see: „Täiskuul Su kaunima suudlus ei murra needust, Su kaunima suudlus jätab Su kuju.” Henry ei tahtnud olla liblikas. Talle meeldis olla inimene. Korra ta juba oleks suudelnud üht tüdrukut, aga pääses. Nicole oli muidugi jahmunud ja solvunud igakord, kui Henry minema jooksis ja seda just täiskuul. Kaunil hetkel, mil Nicole soov oleks peaegu täitunud jookseb tema, „võluv prints” , minema sõnagi lausumata. Nicole oli korduvalt palunud Henryt, et too räägiks miks ta ära jookseb ja miks pole saanud noorneitsi oma unistuste suudluse? Henry armastus noore neiu vastu oli liialt suur, et rääkida oma needusest, mis terve elu on teda painanud.
Suvevaheaeg oli juba kestnud mõni päev, kui Henry otsustas teha peo ja rääkida Nicolele kõik, mis südamel. Teda hakkas lihtsalt piinama, et mis siis saab kui Nicole lahkub ja Henry süda murdub. Noor armastus on nii toores, et seda on patt lõhkuda.
Henry seadis kõik valmis ja peagi hakkasid saabuma esimesed külalised. Henry pulss oli kõrge, sest Nicole oleks olnud esimene, kellele ta räägiks oma saladust.
Kell sai 22.00, kui valgest Jeepids astus välja Nicole. Oma punases kleidis püüdis ta tol õhtul väga palju silmapaare. Nicole ei jõudnudki väga kaua oma jooki ja pidutsemist nautida. Henry kutsus ta kõrvale. Nicole ei vastanud midagi. Ta ootas selgitust, mille ta oli ilmselgelt välja teeninud.
Henry pulss ei olnud veel alanenud, aga ta võttis ennast kokku ja hakkas rääkima: „Nicole. Ma vabandan su ees. Kas või põlvili, sest olen sind teadmatusega piinanud. Ma armastan sind. Minu armastus sinu vastu ei lase enam kauem salatseda. Minu salatsemine seisneb selles, et ma muutun liblikaks kui sa mind suudled täiskuu ajal. Me oleme tihti olnud sellises olukorras ja sellepärast ka minu põgenemine. Täna on päev, ma kingin sulle selle suudluse. Muutun liblikaks, sest minu armastus sinu vastu on meeletu.”
Nicolel polnud sõnu. Ta lausus: „Henry... Ma ei tea mid....” Ta ei jõudnud oma lauset enne lõpetada kui Võluva Printsi huuled kohtusid tema omadega. Henry muutus liblikaks ja lendas täiskuu poole, jätte noore neiu pisaratesse.
Hoolida tuleb kõigest, mis sul on. On saladusi, mis jäävadki saladusteks ja välja ei räägita. Ohverdus lähedaste inimeste nimel on hindamatu väärtusega.
