tõde

kõik!

mitte keegi ei vaja sind!

mitte keegi ei armasta sind!

tapa ennast ära!

......................

*trrrrrr**trrr*

Jälle see sama unenägu millest päästis mind äratuskell.Tõusin voodist püsti ja läksin kapi juurde ja panin end riidesse.Elan ma pm üksi kuna ema ja isa reisivad nii palju et ma näen neid aastas u 5korda.Tegin ka tagasihoidliku meigi ja läksin alla kust võtsin 1 õuna ja seejärel panin oma kooliasjad kokku.Võtsin oma telefoni ja kõrvaklapid ning väljusin majast koolikott õlal.aga kui rumal minust ma polegi ennast tutvustanud minu nimi on emiilia lucya smith.ma olen u 168cm pikk ja ma olen 18 ja käin 12kl.Astusin kooliuksest sisse ja kõndisin kappideni kus võtsin saapad ära ja panin tennised asemele.võtsin koti mille ma panin õlale ja seejärel sammusin klassi.Mul pole ühtegi sõpra...vähemalt mitte siin koolis.istusin taha pinki ja vaatasin aknast välja samalajal kõrvaklapidest kuulates ;black window;.Kuna minu kõige hullemad noriad polnud kohale jõudnud siis keegi mind veel ei norinud.Ma vaatasin korra klassi poole ja siis jälle aknast välja.sadas paduvihma ja puud kõikusid edasi tagasi tuulest.Kuni järski ma nägin kuidas minu vaatevälja ilmusid kõige hullemad norijad.taaskord tuli mu silme ette pilt kuidas nad mind peksavad ja kiusavad.Ma ei taha enam...............jätsin oma asjad sinnapaika võttes kaasa ainult telefoni jooksin pa klassist välja kus valitses endiselt torm ja kõik teised jooksid sisse siis mina jooksin suure silla juurde mis ei olnud eriti kaugel koolist.See on koht kus mu vend tapeti.Varem kaitses mind tema ja oli mulle toeks.kuni ta ükskord seda silda ületas ja üks jobu talle otsa sõittis ja tagatippu nad koos veel sillalt alla kukkusid.see juhtus 4a tagasi.peale seda vanemad uputasidki en töösse.varem olime me kokkuhoidev pere kja meie vennaga olime naq parimad sõbrad.Vajusin mööda silla äärt alla ja hakkasin nutma.Sellel hetkel käis mu peas plõks.Siit alla hüpates ma saaksin ju surma ja kõik mu mured kaoksid.võtsin siis silla postist kinni ja istusin ääre peale.vaatasin alla kus lained peksid vasttu suuri kive mis asetsesid silla all.siit hüpates saaksin ma kindlasti surma.

Michael pov

Kõndisin siin londoni äärelinnas vihma käes jalutades koju või nh kohta mida ma kasutan kui mul igav on.jõutsin just sillani kui nägin et mingi tüdruk istub silla ääre peal nja vaatab alla samalajal sosistades ''siit alla kukkudes saaksin ma kindlkasti surma,,.Läksin vaiksewlt talle lähemale ja.....