Täiesti tavaline inimene.


Hommikut alustan koos sõbraga kohvi juues (tal on sinised juuksed. Ta lemmik toit on juust. Ja teised ei näe teda).

Mõnikord lastakse mind haiglast välja, siis meeldib mulle mööduvaid busse üle lugeda (sinised pilvebussid on mu lemmikud).

Mõnikord mu pere tuleb mulle külla. Tavaliselt peidan ma ennast siis WC-sse või voodi alla. Kapist leidsid nad mu üles, nii et sinna ma enam ennast peita ei saa.

Ja ma saan alati magustoitu. Mu lemmikud on punased kommid. Seal on siniseid ja valgeid ka, aga need ei ole nii head. Need maitsevad kibetalt ja ma alati peidan need keele alla ja hiljem sülitan prügikasti.

Õhtuti naudin päikeseloojangut. See ei ole lihtne, sest trellide vahelt ei ole kerge õue vaadata.

Aga muidu olen täiesti tavaline inimene.


Olen uhkusega Miretha fänniklubi number üks liige. Kokku on liikmeid kaks. Kahjuks rohkem ruumi pole. (Teine liige on mu hea sõber, keda ma näen tihti psüholoogia osakonnas. Ta käib kord kuus arsti juures. Millegi pärast arvavad arstid, et ta eluunistus on halb ja nad proovivad teda veenda unistustest loobuma. Minu arvates on elukutseline ähvarduskirjade kirjutaja amet päris hea unistus. Ei saa aru, miks arstid seda keelavad).

Ja muide, profiilipildi peal olev hunt olen mina. Selline näen ma välja siis, kui ma libahunti jooksen.