Mona Ly

Ma ei teagi, kas olen armunud, aga ei armasta või armastan, aga pole armunud. Aga tean, et mõlemat see kohe kindlasti pole.

Üks mu sõber ütles kunagi, et kelelgi armastamine on põhimõteliselt talle laetud relva andmine ja lootmine, et ta ei tulista...
          
          
                                                                 ...nüüd kui ma kuuliauke täis olen, saan ma aru, mida ta sellega mõtles

See valu ei lähegi kunagi ära, ega juu?
          Mitte täiesti päriseks
          Mitte täiesti jäädavalt
          See jääb ikka
          õhku mu kopsudes,
          mu südame kildudesse,
          naeratuse taha
          See jääb alatiseks südame soppi,
          kus elad sina
          Ja ma ei usu enam,
          et see võiks minna sealt ära
          
          Mida kõike ei võiks ma anda
          hetke eest üürikese
          Annaksin õhu kopsudest,
          viimsegi killu südame põhjast,
          kõik naeratused peale ühe,
          selle viimase, mille kingiksin sulle
          
          Raske on uskuda ja loota
          kui aeg ei oota
          Murrab mind see ikka veel,
          et hingama pean ma üksi,
          pühkima ise pisarad,
          naeratusega varjama mõrad,
          mis ei parane

Ma tahan hääbuda tuhaks ja mullaks
          Ma tahan hääbuda tähetolmuks ja kullaks
          Olla midagi kallist ja väikest
          Olla midagi tähtsusetut ja suurt
          Saada millekski millel pole hinge ega elu
          Saada kellekski kes on tundnud surma võlu 
          Sest mu süda on kui kivi mu rinnas
          Sest mu hing on kui viljatu pinnas
          

Jõudsin ringiga sinu armastamise juurde tagasi. 
          Jõudsin tagasi sinu ja su siniste silmade juurde.

Mees, kellaga ma möödunud öö veetsin
          ei vaadanud kordagi mulle otsa
          Põhjuseks ütles, et mu silmad olevat valed
          Mina, aga ei mõistnud, mis mõttes valed
          Kõigi silmad on ju ainulaatsed, need ei saa lihtsalt valed olla
          Ta ütles, et mu silmades puudub lootus
          Nõnda ei vaadanutki ta terve öö jooksul mulle kordagi otsa
          
          Aga mida on ühel hooral teha lootusega
          lootusega paremast maailmas
          Mitte kui kuraditiki
          Sest ei tule paremat elu
          Ei tule armastavat meest
          Ei tule õnnelikult elu lõpuni
          Sest see on muinasjutt
          Ja muinasjutud ei räägi hooradest, kelle elu kildudeks peksis
          Nad räägivad hoopis lootusest
          
          Aga mida on ühel hooral teha lootusega...

Kuis alla anda ma sooviksin
          Kuis vastu võidelda ma prooviksin
          Ei ole enam vahet
          Väsinud varjamast oma pahet
          
          Väsinud elust
          Ja tüdinud surmast
          Elu on muutunud kurvaks
          Ja mina olen muutunud tuimaks

Ma ei pea mõtlema, et öelda 
          Su silmade värviks on talvine meri
          Sinust mõeldes ei hõõgu mu süda kõigest söena
          Vaid keema läheb kogu mu veri
          Kuid rahulikult võtma ma pean
          Sest su juustes särab pähkelpruuni
          Ja kui varvastele tõuseks tean
          Mu huuled ulatuksid su suuni
          Mõte sinust paneb hammustama huulde
          Ja pupillid laienevad
          Kui su nime kuulen
          Oh kuidas tahan, sosistada su nime tuulde
          _____________
          Ma olen üle natukene rohkem kui 2 aasta taas pööraselt armunud ja võiks juu arvata, et olen see kord ettevaatlikum ja tasakaalukam, aga ei. Ma lasen taas endal kukkuda nii sügavale selle tunde sisse kui võimalik ja ma ei hooli sellest kui minust on pärast järel ainult killud, sest eelmine kord korjasin ma oma killud viimaks taas kokku ja lõin neist veel peale kauba midagi imelist. 
          
          Ma tean, et tegelikult ei tohiks ennast selle tunde sisse ära kaotada, aga mida ma teha saan, kui see on see miski, mis paneb mu looma. 
          
          ~ Keegi, kes on armastusest peast sama sõge kui sooda ;)

Mu luule räägib temast, kes ta ei tea
          Temast, keda ma eal maapõhja ei nea
          Mu luule räägib temast
          Armastusest inimkujul
          kes tõstab alati mu tuju
          
          Mu luule on mõeldud talle, kes pole mu südant näind
          Vaid mu hinges külas käib
          Mu luule on talle,
          Rahule inimkujul
          kelle tulek on alati sujuv
          
          Mu luule tuleb temalt, kes ta endas kahtleb
          kelle lemmik söök on vahvel
          Mu luule on temalt,
          Minult inimkujul
          kel muutuv on tuju

Sa püüdsid mind parandada
          Aga ma ei olnud katki
          Mitte tegelikult 
          Olin lihtsalt kadunud. . .
          
                                                        enesesse