ehk suudan end ühel päeval kokku võtta, et taas midagi avaldada. kes seda kunstnikuhinge teab, sest neil pole üldse päevad nagu vennad. kõik käib üles ja alla meeletu kiirusega. isegi valguskiirus on selle kõrval aeglane.

filosofeerimine pole mu tugevaim külg, ehkki leian end sageli elu üle mõtisklemast. me, inimesed, oleme nii naljakad, kui mõtlema hakata. maailm on veelgi naljakam, aga kunagi tuleb sellele lõpp. kunagi bioloogiatunnis nägin videot, kus räägiti, et millalgi tuleb aeg, kui Päike kustub ja siis kaob ka maailm. aga mis siis edasi saab? oleme olematuses?