Hei, mu tulevane lugejaskond! :) Ilmus minu esimene raamat/jutustus pealkirjaga ,,Sidrunid''. Lugu on mul lõpuni kirjutatud, aga avaldan rohkem peatükke siis, kui rohkem lugejaid ning tagasisidet tuleb.
Hakkasin seda "raamatut" kirjutama, kui olin 15 ning lõpetasin 16-aastaselt. Pidin raamatu algust korralikult lihvima, alustades keelekasutusest ja lõpetades banaalsuse kaotamisega. Kommenteeriksin raamatut kui ,,minu vaimse arengu peegeldust''. Raamatu algus on veidi pinnapealse faabulaga, kuid lõpp muutub pisut sügavamaks. Kriitilise pilguga vaadeldes on teose süžee siiski minu meelest klišee. Olen raamatusse valanud enda tumedad tunded ning ängistavad emotsioonid. Kui väga need aga raamatus avalduvad, ei oska ma kommenteerida. Sõnalist eneseväljendust annab parandada- olen ju vaid 16 ning arenguruumi on küllaga.
Lõpetuseks ütlen, et ootan siiralt konstruktiivset kriitikat ja mõtteid/tundeid/kommentaare seoses raamatuga. Head lugemist, loodan, et meeldib! :)