A a a a...
Hommikul ärgates oli Elisel meik laiali läinud nutmisest. Ta ei saanud aru mis juhtus. Ta ei mäletanud midagi. Tõusis voodist üles kuid kukkus( jalad ei kandnud😔✊) . Ta ei suutnud püsti tõusta ning oli paanikas . Ta karjus ja karjus et keegi talle appi tuleks kuni keegi koputas uksele....
"APPI!!!" Karjus Elise.
(???) : "Uks on lukus!"
(???): " Kas kõik on korras?!"
Elise:"EI PALUN ABI MA EI SUUDA LIIKUDA ! PALUN APPIII!!!"
(???): * 𝙈𝙪𝙧𝙧𝙖𝙗 𝙪𝙠𝙨𝙚 𝙢𝙖𝙝𝙖*
Elise: ...
(???):* 𝙅𝙤𝙤𝙠𝙨𝙚𝙗 𝙚𝙡𝙞𝙨𝙚 𝙟𝙪𝙪𝙧𝙙𝙚*
Elise: "Erwin! Palun appi!"
Erwin: "mis juhtus??"
Elise:" ma ei tea.. ma ei mäleta midagi.."
Erwin:* 𝘽𝙧𝙞𝙙𝙖𝙡 𝙨𝙩𝙮𝙡𝙚𝙜𝙖 𝙩õ𝙨𝙩𝙖𝙗 𝙀𝙡𝙞𝙨𝙚 𝙫𝙤𝙤𝙙𝙞𝙨𝙨𝙚 𝙩𝙖𝙜𝙖𝙨𝙞*
Elise:" *cRy*
Erwin: "sa ei mäleta midagi?"
Elise: "..ei.."
Erwin: " maga natuke veel :)"
Elise: "okei.."
LÕUNA
Elise ärkab ülesse ning proovib püsti tõusta.
Tema õnneks see töötas ja ta suudab jälle kõndida. Ta kõht koriseb ning tunneb ka tühjust oma kõhus. Ta suunab tee söökla asja poole ja kõnnib sinna. Sööklas olles ta vaatab ringi. Kedagi ei paista olevat. Ta võtab toidu ja istub maha. Mõni hetk hiljem istub keegi ta kõrvale... SEE ON JEAN!
Elise: "..."
Jean: " kuulsin et hommikuk juhtus sul midagi. On sul kõik korras?"
Elise: " jaa tänu erwinile"
Jean: "tore et tema seal oli õigel ajal..."
Jean:(SEE OLEKSIN JU VÕINUD MINA OLLA SEAL LÄHEDAL!)
Elise: " ja ma olen ise ka õnnelik et keegi üldse oli"
Jean: " ma pean nüüd minema treenima. Ma tulen hiljem sinu juurest läbi ja vaatan kuidas sul on."
Elise: "hiljem siis näeme!"
Lõpp hetkel.
