Vihkamisest armastamiseni on vaid üks väike samm

1 osa

Kell oli juba palju, kuid ma ei suutnud magama jääda. Tuba oli pime ja kogu ülejäänud pere juba magas.  Istusin oma voodi peal ja vaatasin aknast välja. Ma tundsin, kuidas pisarad mu põskedelt alla voolavad, kuid ma ei saanud midagi teha neid lihtsalt tuli ja tuli. Kõik mida nägin meenutas sind. Ma tõesti ei suutnud uskuda, et kõik läkski nii nagu olin kartnud ja sa olidki läinud. Ma tundsin kirjeldamatut valu, mida keegi mu sõbrannadest ega sõpradest ei mõistnud. Ma tundsin, et olen täiesti üksi. Kuid ma ei osanud midagi teha ja lihtsalt lootsin, et see kõik läheb mööda. Peale pikka nutmist hakkasin aga lõpuks väsima ja varsti juba jäin magama.

Kell oli umbes pool 2 kui lõpuks ärkasin. Ärgates tundsin end ikka kuidagi kurva ja väsinuna. Tavaliselt ei maga ma hommikuti kaua, kuid täna olin kuidagi kahtlaselt kaua maganud. Lamasin veel 5 minutit voodis enne, kui end sealt välja ajasin. Läksin pesin hambad ja näo ning läksin alla korrusele, et midagi süüa saada. Kui ema mind nägi küsis ta kohe kas mul on paha olla või kas olen haige, kuna olin ju eile nii palju nutnud, et silmad olid korralikult paistes. Ega ma täna tõesti just kõige parem välja ei näinud, niiet mõistsin miks ta seda küsis. Kuid ma ei tahtnud, et ta muretseks niiet vastasin talle lihtsalt, et ei, kõik on korras ma olen kõigest halvasti maganud. 

Hiljem, aga helistas mulle sõbranna ja kutsus mind õue. Mul ei olnud tegelt küll mingit tahtmist õue minna ega midagi teha, kuid teadsin, et see on hea, kui olen sõbrannadega kuna muidu oleksin ju jälle üksinda. Läksin end siis valmis panema, et õue minna. Tegin endale suhteliselt tugeva meigi, kuna silmad olid ikka veel väga paistes ja lootsin, et, kui panen rohkem meiki pole seda näha. Kuna läksin kõigest sõbrannadega õue, siis ei pidanud midagi erilist selga panema. Niiet panin jalga oma musta värvi teksad ja lemmiku heleroosat värvi pusa. Ja kuna mul olid ilusad pikad juuksed siis otsustasin need lahti jätta ja ära sirgendada.

Me olime õues ja meil oli väga lõbus. Olin unustanud mured ja tundsin end lõpuks hästi ja õnnelikuna, kuni hetkeni mil nägin taaskord sind. Algselt mõtlesin, et oled niisama sõpradega õues ja rohkem me ei näe. Kuid siis tulite meie juurde ja jäite ka meiega.  Keegi ei olnud mulle öelnud, et ka poisid tulevad hiljem õue. Ma tõesti ei tahtnud sind näha, kuid ometi tundsin sinust ju nii väga puudust. Ma lihtsalt vaatasin sind ja lootsin, et sa ei pane seda tähele, kuid varsti vaatasid sa minu poole. See hetk, kui nägin, et vaatad mind oli kohutav, kuid samas hea. Mul oli tunne nagu mu süda oleks seisma jäänud, mu sees oleks nagu torm puhkenud, mul oli hirmus ja samas piinlik, kuid ometi olin ma ju õnnelik, et mind vaatasid. Me vaatasime üksteisele pikalt otsa ja ma ei teadnud kas ma peaks pea ära pöörama või ei. Lõpuks otsustasin pea siiski ära pöörata, kuna see tegi mulle haiget, kui sind nägema pidin aga ometigi ma ju tahtsin sind näha, kuna igatsesin sind väga. Ma jäin pikalt mõttesse, kuna sind vaadates nägin, et miski oleks justkui valesti. Ma ei suutnud aru saada mis see oli, kuid see oli midagi mida ma polnud enne sinus näinud.....