Vihkamisest armastamiseni on vaid üks väike samm

kõik oligi juba liiga hästi..

Me olime temaga vahepeal mitu päeva rääkinud ja ma olin nii õnnelik. Ma olin siiani veel lootnud, et saan ta tagasi. Ja eile õhtul  rääkisime me meie suhtest mis oli ja vigadest mis tegime ja tuletasime seda kõike meelde. Ja siis see juhtus, ta tunnistas mulle, et meeldin talle veel siiani ja ta igatseb mind. Ma hakkasin nutma õnnest, sest ma olin nii kaua oodanud ja lootnud, et ta seda ütleks. Ma polnud siiani lootust kaodanud ja lõpuks see juhtus ja ta tunnistas seda. Esialgu soovis ta küll, et kui me peaks uuesti suhtesse minema, siis me hoiaks seda saladuses ja hiljem teataks teistele. Aga loomulikult olin ma sellega nõus.  

Nüüdseks oli sellest juba mitu päeva möödas ja ma polnud enam kindel mis toimub. Millegipärast me ei suhelnud temaga enam. Ja, kui kirjutasime siis kirjutasin ka mina esimesena. Me olime küll vahepeal sõpradega ja temaga kõik koos õues käinud ja lõbus oli, kuid me temaga millegipärast ei suhelnud. Ma juba hakkasin kartma, et äkki ta ei taha mind või äkki kaotan ma ta taaskord. Kuid see hetk ei osanud ma veel midagi täpselt öelda. 

Ma istusin aina rohkem kodus ja väljas ei käinud. Ma muutusin taaskord kurvemaks ja ei tundnud enam millestki rõõmu. Enamasti oli mul juba päevane rutiin välja kujunenud. Kõigepealt ärkan hommikul ülesse, siis läksin pesema, siis tegin süüa ja ülejäänud päeva lihtsalt istusin oma toas ja ei teinud midagi. Kõik märkasid, et olen jälle kurvem ja ei suhtle kellegiga, kuid ega ma ei soovinud ka kellegiga rääkida. Ja nii see kõik jätkus..

Sellest kõigest oli möödas juba kuu või natuke rohkem ja nüüdseks olin ma kindel, et ta on mu elust jälle kadunud ja seekord jäädavalt. Ma ei saanud aru mis toimus, kõik hakkas ju just hästi minema. Ma ei suutnud selle mõttega leppida, kuna ma ju tõesti vajasin teda. Ma ei saanud aru kuidas ta saab mulle nii teha, et annab lootust ja siis lihtsalt kaob.  Ma tõesti ju ei suuda nii. Oehh ma ei mõistnud mis toimub. Ja ma andsin kõiges alla. Ma polnud kunagi varem end nii halvasti ja katkisena tundnud. Ja tänu oma käitumisele ja sellele, et inimestega väga rääkida ei tahtnud,  tõrjusin väga paljud endast eemale ja jäin peaaegu kõigist sõpradest ilma. Ma olin taaskord jälle üksi. Mu õhtud olid kõik samasugused. Istudes oma voodis ja vaadates aknast välja ja nuttes. 

Paar päeva hiljem sain ma aga sõbrannalt teada, et sellel poisil keda ma tõesti nii väga armastasin on mu sõbrannaga teema ja, et ta meeldib talle. Loomulikult ma olin sõbranna üle õnnelik, aga sisemiselt ma surin. Ma lihtsalt nutsin mitu päeva kodus, ma ei tulnud kordagi oma toast välja ja nii see kõik jätkus. Lõpuks hakkasin ma jooma ja väga palju. Ma lootsin, et joomine tekitab mulle hea tuju ja viib probleemid minema. Ma nägin juba ise, et ma vajan abi, kuid ma ei julgenud abi paluda, ega kellegile sellest rääkida. Mu vanemad nägid, et mul on midagi väga valesti, kuid ma kartsin neile rääkida sellest kõigest. Ma tõesti ei teadnud mida teha. 

Kõige hullem aga algas siis, kui see poiss mu ükspäev ära blockis, ma olin siis veel kurvem, kuigi teadsin, et meil temaga enam nkn midagi pole. Kui küsisin talt, et miks ta mu blockis ütles ta, et teen kõigile nii haiget ja, et ta vihkab mind, kuid ometigi ma ju tõesti ei taha kellegile halba. Mu olukord oli nii lootusetu. See hetk aga jõudiski mulle kohale, et oleks aeg eluga edasi minna. Kuna vihkamisest armastamiseni on nii suur samm, et see poleks võimalik, et meie vahel kõik korda saaks. Vähemalt nii arvasin mina sinnamaani kunii....