Murdumine

Osa.7

Mõned kuud hiljem

Oli tavaline päev. Läksin koolist koju. Õppisin ja tegin söögi valmis aga Sveni ei tulnud koju. Kui küsite kas ema on kodus siis ütlen teile ära et ema ostis inglismaale uue kodu endale ja elab seal aga maksab ilusti arveid ja annab taskuraha nagu lubatud. Minu eest hoolitseb siin Sven aga midagi jääb puudu. Ma igatsen Stellat nii väga. Ma siiani nutan peaaegu iga öö ta pärast. Vaastasin kella kell oli 19:24 aga Sveni polnud siiani kodus. Helistasin talle

„Ja kallis ma ei saa praegu rääkida" tagant kostus mingi naise hääl

„Kus sa oled? Mul on söök valmis"

„Ja ma hakkan varsti tulema" tagant kostus mingi naise hääl

„Parem oleks"

Panin kõne kinni ja mõtlesin et kas tõesti Sven petab mind. Mõtlesin selle peale ja hakkasin nutma. Ma ei tahtnud enam elada. Pidi tegema hea näo pähe et Sven ei kahtlustaks midagi.

„Tsau kallis. Ma kodus"

„Ja tsau. Kus nii kaua olid"

„Ah ei tead niisama olin peale tööd sõpradega"

„Aa okei"

Sõime vaikuses. Õhtul tahtsin testida kas ta tõesti hoolib minust. Läksin tema ette ja istusin talle sülle ja tegin nii nagu tahaks välja näidata nagu ma tahaksin temalt seda.

„Kallis kas sa tõesti tahad... ma mõtlesin et sul trauma sellega aga kui sa tahad"

Läksime voodisse ja tegime teate küll mida. No ta ikka armastab mind väga...nii et ilmselt reageerisin üle.

Ma olin eilsest nii väsinud mõtlesin hommikul. Kahjuks oli koolipäev ja ma pidin ennast voodist ülesse ajama. Tegin süüa panin riided selga ja siis Sven sõidutas mind kooli. Varsti hakkab vaheaeg mõtlesin. Ja veel jõuluvaheaeg.

Koolis oli igav. Läksin koju. Viskasin koti nurka ja hakkasin nutma. Ma ise ei tea ka miks ma nutma hakkasin. Üritasin Svenile helistada aga ta ei võtnud vastu. Viimasel ajal ta ignoreerib mind. No miks mind siia ilma vaja on. Lõin peegli puruks sest ma nägin kui kole ma olen. Võtsin peegi killu ja hakkasin veene läbi lõikama. Lõikasin ja kukkusin põrandale minestunult maha.