Murdumine

Osa 9

Jõudsime koju ja otsustasime, et teeme minu haiglast vabanemise peo. Mõeldud tehtud. Sven läks süüa ostma ja ma hakkasin kodu koristama.

Tuli õhtu. Olime endale kutsunud mõned minu sõbrad ja mõned tema sõbrad külla. Istusime sõime ja nautisime kõik õhtut. No eks väiksed shotid olid ka sees. Mul hakkas juba shotidest halb ja otsustasin minna vetsu. Minuga tuli kaasa mu üks sõpradest isabelle sest no tõesti ma ei suutnud kõndida omal jalal. Astusime vetsu ja ma panin kohe ketti. Isabelle hoidis mu juukseid üleval et need oksega kokku ei saaks. Olime vetsus ma pakun üle 20min. isabelle rääkis igast lugusid mulle, et mul parem olla hakkaks. Kui vetsust välja saime ja tagasi elutuppa suundusime. Kuulsime kõva lärmi ja plaksutamist. Vaatasin laua peale ja seal seisis Sven koos mingi tüdrukuga ja NAD PANID TATTI!!??!?!?!

Ma karjusin "Mida türa te teete. See on minu mees"

Kõik jäid jarsku vait. Sven näitas mulle keskmist ja ütles "Sinuga on alati igast jamad. Ma ei viitsi enam. Jah loomulikult ma ei otsinud meile uut maja ja autot vaid mulle ja Laurale"

Suur pisar lihtsalt volas üle mu näo ja ma küsisin nuuksudes "Nii et sa pole mind kunagi armastanu-"

Ma ei suutnud lauset lõpetada. Ma vajusin seina äärde.

Sven lausus "Hoia suu kinni". Ta võttis laura käest ja nad suundusid magamistuppa.

Isabelle ütles kõigile et pidu on läbi ja nad võivad astuma hakata. Ta saatis kõik välja seni kuni mina lihtsalt nutsin.

Kui teised olid lahkunud siis ta tuli võttis mu käest ja ütles "Sa ei väärinud teda"

Ta aitas mu püsti ja viis enda juurde. Ma lihtsalt nutsin seal edasi. Ma tõesti ei soovinud enam rohkem elada. Isabelle toetas mind kogu öö ja vaatas et ma rumalusi ei teeks. Naljakas asi on see et ma isegi ei teadnud eriti kes ta on aga ta ikkagi hoolis minust rohkem kui keegi teine siin maailmas.

Kui isabelle oli hommikul magama jäänud mind lohutades siis sai asi selgeks mis ma tegema pean. Ma läksin õue. Jalutasin minu ja sveni koduni. Läksin kuuri ja võtsin nööri. Riputasin selle meie maja ette puu külge. pisarad jooksid ojadena mu silmist. Siis hakkasin aga naeratama sest teadsin et teisel pool ootab mind stella...

iga lõpp ei pea olema ilus aga iga lõpp on millegi uue algus. 

tean et lõpp oli kiire ja natuke segane aga mu tegelik kirjutatud lõpp läks kaduma nii, et peate leppima