Permutat

15. peatükk

Maja tuttavlik ning hubane õhustik jõudis minuni õrna pitsitusega. See tundus nii ammu, kui siin viimati käisin.

Claudia juhatas mu elutuppa, väikese nahkdiivani juurde. Märkasin selle mööblieseme nurgal, käetoe all rätsimise jälgi, nagu oleks kass siin oma küüsi teritanud. "Olen kohe tagasi. Ja...kas sidrunitee sobib?"

Noogutasin, ning naine kadus pooliku seina varju. Kuniks Claudia köögis tegutses, mind oma mõtetega üksi jättes, püüdsin mõistatada, mis võis juhtunud olla. Kindlasti oli siin midagi. Olin Claudiaga rääkinud küll vähe, ent piisavalt, et märgata tema rahutust ja närvilisust.

Sel hetkel hakkas mu mobiil helisema. Nimi ekraanil ütles, et see on Nicole. Võtsin kõne vastu.

"Jah?" 

"Hei, Selina." Ta kõlas kuidagi kuivalt.

"Nicole, hei. Mis lahti?"

"Ah, ei midagi. Mitte kui midagi. Mõtlesin lihtsalt helistada ja uurida, mis teed. Nii et... mis teoksil?"

Kortsutasin kulmu. Ta ei kõlanud päris enda moodi ja see pani mind muretsema. "Ma püüan Jake'i kätte saada," laususin. "Tulin praegu tema emaga rääkima."

"Okei."

"Nicole, mis lahti on?"

"Mis mõttes?"

"Sa ei helistanud niisama," laususin. "Mis juhtus?"

Nicole vaikis paar sekundit ning ma kartsin, et ta ei kavatsegi rääkida. Siis aga kuulsin teda teisel pool telefoni ohkamas. "Mäletad, et peale Jake'i oli täna veel keegi koolist puudu?"

"Derek," sõnasin, meenutades, kuidas me Rudy'ga Nicole'i esimeste tundide ajal 'lohutama' pidime, enne kui tüdruk otsustas, et igaühel võib puudumisi ette tulla.

"Jah, ning tead, ma juhuslikult nägin täna linnas meie klassijuhatajat. Mõtlesin, et võib-olla oli Derek helistanud ja oma puudumisest õpetajale teatanud, et see põhjendatud saaks. Derek polnud küll minule tagasi helistanud või isegi minu sõnumitele vastanud. Ma saatsin neid talle ikka kuhjaga, ma olin mures ju! Ei, tegelt ta ühele vastas. Mäletad, ma rääkisin sulle? Eile öösel sain sõnumi: "Kõik on korras, homme näeme, D". Aga ta valetas!"

"Nicole, mida õpetaja ütles?"

"Ah jaa... Ma küsisin temalt, ja ta ütles, kuula seda: Derek ei käi enam meie klassis. Tema isa kirjutas ta välja."

"Mida?"

"Täpselt." Tüdruku hääl oli märkamatult muutunud toonitust kõrgeks ning pahuraks. "Tema kuramuse isa võttis ta koolist välja. Vaata, ma ju rääkisin, kuidas tema isa on; see oli neil juba kuues kolimine ja Derek arvaski, et nad lahkuvad varsti jälle. Aga see oli ainult üks nädal. Üks paganama nädal! Miks ta laseb oma isal endaga niiviisi teha?"

"Ta on alles alaealine," märkisin.

"See ei põhjenda midagi. Miks ta isa üldse Dereki siia kooli siis pani? Mis neil on? Nagu oleks nad mingid salamõrvarid, kes end varjama peavad. Aga jah, Derek võib nüüd oma mobiilis uputust näha. Niipea, kui ta selle tööle lülitab."

"Olen kindel, et sellele on põhjus," püüdsin teda rahustada. "Võib-olla ei läinudki nad väga kaugele. Pealegi, Derek ei unustaks sind nii kergesti. Ta pole selline." Nii ma vähemalt lootsin.

"Võib-olla tõesti," ohkas Nicole. "Aga see on lihtsalt nii nõme."

Oleksin soovinud oma sõbrannale rohkem toeks olla, kuid Claudia naasis köögist, kaks teetassi ning suhkrutoos väikesel kandikul.