Permutat

3. peatükk

"Kas midagi on valesti?"

Pilgutasin korra, jäädes ümbrust vaatama, justkui oleksin kuu pealt saabunud. Panin tähele, et olime juba kooli ette jõudnud. Heitsin siis pilgu Jake'ile, kes pargitud autode rivi silmitsedes minu poole ei vaadanud.

"Sa pole autosse istumisest alates sõnagi lausunud." Jake keeras meie tavapärasele kohale. Imestasin isegi, et lähim parkimisplats kooli ustele alati tühjaks jäeti, nagu oleks Jake siin midagi korraldanud - mis tegelikult väga võimalik oli. Olnud mootori seisma jätnud, pöördus ta minu poole vaatama.

Viskasin pilgu maha. "Ei... kõik on hästi." Aga see vastus üllatas mind ennastki. Kõik ei olnud hästi. Kaugeltki mitte. Tegelikult olin kogu sõidu aja pidanud plaani sõna võtta. Kuid iga kord kui mõtlesin, et Jake võiks mulle taolise vale kokku rääkida, mind niiviisi ära kasutada... see tegi mulle haiget. Olin mitmel korral olnud juba suud avamas, kuid vaadates teda kerkis minu peas hääl, mis ütles kõik unustada. Ma armastasin teda. Ma ei tahtnud teda süüdistada.

Hetke pärast langes tema käsi õrnalt minu omale, tema sõrmed kaardumas minu peopesa alla, samas kui pöial silitas hellitavalt käeselga. "Vabandust, et ma eile õhtul läbi ei saanud tulla. Kui Shane mu viimaks vabaks lasi, arvas üks vana tuttav, et oleks tore mind ka ülejäänud õhtu kinni pidada."

Tema puudutus rahustas mind ja kergitas veelgi enam kõhklusi samaaegselt. Tegin pika, kuid nõrga hingetõmbe, enne kui ütlesin: "Asi pole selles."

"Seda ma arvasingi. Aga nüüd väitsid selgelt, et midagi siiski on."

Ma ei vastanud. Ma ei suutnud seda teha. Selle asemel et midagi öelda, pigistasin huuled hoopis kitsaks kriipsuks kokku. Jake'i jaoks oli see vaid veelgi suuremaks kinnituseks, et midagi on valesti, sest ta avas oma turvavöö ja kummardus mulle lähemale, tõstes teise käe, et peopesaga minu põske puudutada. Soe värin läbis minu keha ja ma tahtsin temale veelgi lähemal olla. Ma vajasin seda. Aga ma jäin paigale.

Ta sundis mind endale otsa vaatama. Ning nähes tema hallikaspruune, praegu murega täitunud silmi, ei saanud ma takistada oma kätt, mis tema järele sirutus. Meie huuled puutusid kokku, tema omad nii pehmed ja õrnad, samas kui mina pidin end tagasi hoidma, et mitte liiga ahneks muutuda. Minu sõrmed libisesid läbi tema juuste, tema käed minu ümber tõmbasid mind lähemale. Oleksin võinud end täielikult unustada, kuid ühel hetke tõmbus ta tagasi. Aga ta ei läinud eemale. Toetasin oma otsaesise vastu tema oma, hingeldades, püüdes endale kinnitada, et just sellist elu ma tahangi. Kuid tolle hüääni sõnad kõlasid minu peas ikka ja jälle, justkui suures ja tühjas saalis hüütuna.

See jaaguar pani sind arvama, et teda armastad.

"Selina, räägi mis toimub."

"Ma pean sinult midagi küsima," suutsin viimaks välja pigistada, aga minu hääletoon kõlas kahetsusväärselt nõrgana.

"Jah?"

Vastumeelselt tõmbusin eemale, ajasin end istmel sirgu ning hoidsin pilgu esiklaasil. "See manipuleerimine, mida minu peal kasutasid..." Hetke jooksul mil vaikisin, kuulsin Jake'i tasaselt ohkamas, ent ma ei vaadanud tema poole. "Kas see piirdus ainult väikeste asjadega? Küsimuste vältimisega?"

Jake ei vastanud kohe. Aga siis: "Oli asju, millest kartsin rääkida." Tema hääl oli muutunud toonitumaks. "Ma vist arvasin, et nii on lihtsam. Muidugi oli see vale. Aga ma ei plaaninud kunagi sind ära kasutada."

Ära kasutada. Ma peaaegu värisesin nende sõnade peale. Jake polnud kordagi maininud midagi tunnete esilekutsumisest. Kas ta üritab seda siis varjata?

"Kas see on kõik?" küsisin.

"Oleneb, millist täpsustust tahad." Tajusin endal tema pilku. "Räägi palun, mis lahti on. Sa paned mind juba muretsema."