Röövitud

esimene osa.

Toas on hämar valgus, telekas käib vaikne muusika, sosinad, ohked, pildil on mees ja naine üksteise külge põimunud. Mehe käed naise puusadel, naise käed mehe kaela ümber. Toas istub lühikeste blondide juustega tüdruk. Tema jalge ees on kallis veini pudel , ta pani selle pihta oma isa kapist. Käes on tal kalli hinnaline pokaal kus sees on see sama kallis tume punane, magushapu lõhnaga vein. Tüdruku pilk on kinnitatud telekas toimuvale.

Järsku käib vali raksatus. Tüdruk hüppab ehmunult püsti, ta käes olev pokaal kukub maha, kildudeks. Punane vein imbub vaibasse. Neiu jalg läheb pudeli pihta, see läheb ümber. Juba määrdunud vaip määrdub veel rohkemgi.

Köögi poolt on kuulda vaikseid samme, mis toale lähenevad. „Kes seal on?" karjub tüdruk. Ta hääl väriseb veidi, isa see kindlasti polnud, tema on praegu Ameerikas. Vastust ei tule, samme pole ka enam kuulda. Põksuva südamega astub tüdruk värisevate jalgadega ukse poole. Ukse piidal ta seisatab, kuulatab. Vaikus. Haudvaikus. Ta astub üle ukse piida ja hetk hiljem tungib tema kaela midagi teravat, mis tekitab torkava valu. Tüdruk ei suuda kuuldavale tuua mitte ühtegi häät, ta põlved muutuvad nõrgaks, silmad vajuvad kinni. Pimedus.

***

Vaikne sumin, kõrvus kaja Tüdruku laugude ees vilgub õrn valgus. Plika keerab pea ühele küljele, maigutab suud, huuled on pragulised, kuivanud. Kurk on valus, samuti kuiv. Ta avab silmad, pilgutab neid korra. Esialgu ei näe ta midagi peale krobelise, kivi seina, siis silma nurgast märkab kellegi kulnud kosse, mis on määrdunud sopaga. Tüdruk ärkab täielikult ja üritab istukile hüpata, see ei õnnestu, sest ta saab käsi ja jalgu ainult veidi liigutada. Mõlemad jalad ja käed on raudadega voodi külge kinnitatud. Tüdruk hakkab vähkrema ja hüplema, käsi ja jalgu sikutama. Karjuda ta ei suuda, sest suu on liiga kui. Kuid ta üritab siiksi, suust päeseb välja ainult vaikne kragin.
„Ära siple, teed lihtsalt haiget endale!" kostub hääl sealt samast kohast kus tüdruk määrdunud kosse nägi. Ta tunneb selle hääle ära. „Carlin!" sosistab tüdruk ärevalt. „Mina see olen!" sosistab Carliniks nimetatu.
„Sa, sa tulid mind päästma?" küsib tüdruk sosinal. „Eip, ei tulnud, vaata mina su röövisingi!" kostab Carlin. Tüdruk maigtab suud. „Kuidas palun?" ta hääles oli kahtlus. „Kas see on mingi halb nali jah? Kes selle korraldas?" tüdruk saab veidi julgust tagasi.„Selle korraldas mu boss ja ei see pole halb nali, minu arust on see väga hea nali. Noh minu jaoks ja bossi jaoks ka." Carlin kõverdab huuli. Tüdruk kolistab raudu. „Vii mind kohe koju tagasi!" ütleb ta kurjalt. Carlin ei vasta midagi, sest avaneb uks. Raskete sammude kajal astub tuppa pikka kasvu mees. „Meie tüdruk on ärganud, oi kui tore!!" ütleb mees võltsi lõbususega.
Hirm on tüdruku sees tagasi. „See polegi nali?" küsib ta väriseval häälel. Carlin muigab „Ei sinu jaoks mitte!" ütleb ta.
„Tubli töö poiss, politsei juba teab tüdruku röövist Liam maandub ka varsti. Ajakirjandus on täis röövitud tüdrukust." Ütleb mees Carlinile.
„Näe, anna tüdrukule veidi juua süüa ja tee talle süst. Kõik on siin karbis olemas. Kui see tehtud siis mine koju. Sind tullakse varsti küsitlema. Alibi on sul olemas, selle pärast ära muretse." Lisab mees ja lahkub. Tema sammud kajavad veel hetke toas.
„Nii hakkame siis sööma!" ütleb Carlin ja istub voodi servale. Tüdruk vajutab suu kriipsuk. „No kuule ära jaura, ma ei taha sulle haiget teha!" kähvab poiss pahaselt ja võtab karbist vee pudeli ja paberi. Ta teeb paberi märjaks ja tupsutab tüdruk vastumeelest hoolimatta ta huuli.
„Ava nüüd suu, su keha vajab vett!" ütleb ta kärsitult. Tüdruk puikleb vastu.
„Aisling! Ma kallan selle vee sulle vägisi suhu!" hoiatab noormees. Lõpuks avabki Aisling veidi suu. Poiss kallab paar lonksu talle suhu. Tüdruk neelab selle alla. Ta keha tänas teda selle eest. Enesetunne paranes märgatavlt. Tüdruk jõi ja sõi kuulekalt, tal polnud ju valikut.
Kui Aislingil söödud saab võtab Carlin karbist välja süstla ja väikese ambulli. „Kas seda on vaja?" küsib tüdruk vaikselt.
„Jah on!" ütleb Carlin ja torkab nõela ambulli väikesest august sisse. Tõmbab süstla pea üles ja süstal täitub läbipaistva vedelikuga.
„Ära karda, ma panen su ainult magama, varsti ärkad sa jälle!" ütleb ta ja laseb paar tilka süstalst välja, koputab sõrmega vastu nõela. Carlin kummardtub ja torkab nõela Aislingi kaela. Tüdruku kaelast käib läbi taas valu torge. Silmad muutuvad raskeks, tuba muutub häguseks. Mõistu heidab värvilisi pilte silme ette ja taas pimedus.