Röövitud

kolmas osa

Aisling vaatab toas ringi. See on väike hubane toake, kus on voodi, kapp, laud ja tool. Ka vannituba on kena. Vanni, duššinurga ja wc potiga, muidugi ka kraanikauss.
Aisling libistab seljast riided ja liigub vaikselt vannituppa. Vanni kõrval riiulis on palju erinevaid purke. Tüdruk keerab kuumavee lahti ja vaatab pruke. Seal oli erineva lõhnaga vannivahud : vanilje, maasikas, troopika, apelsiini, kookose, siis oli veel ka aroomi soolasid, erinevaid kehakoorijaid ja näomaske. Muidugi ka šhampoone ja seepe, duššikeele. Aisling võtab kookose vannivahu ja kallab seda veidi auravasse vette. Võtab veel roosakat soola ja viskab selle samuti vette, siis astub ise vette ja laseb ennast pikali. Toetab pea vanniäärele, naudib magusat kookose lõhna ja kuuma vee silitust, tema väsinud nõrgal kehal. Sulgeb silmad.
Võimalik, et tüdruk uinus, sest kui Aisling silmad avab on ta alasti voodis teki all. Aislingu näole kerkib puna, ei tea kes ta siia tõi..loodetavasti see naine. Veidi pikutades ja juureldes kuidas ta voodisse sai, otsustas Aisling teada saada kaua ta siin olnud on ja vaadata mis uudistes räägitakse. Ta võttis laualt teleka puldi ja vajutas teleka tööle. Istus toolile ja suunas pilgu ekraanile. Teleka all nurgas on väike number. 23. november. „Et siis möödas on neli päeva!" ütleb ta. Aisling klõpsab kanaleid, kuni leiab ühe uudistekanali, kus vanemas eas pruunide lokkis juustega naine räägib. „Jätkuvalt on kadunud palavalt armastatu mehe tütar, nüüd pole enam kahtlustki, et tütar on röövitud. Politsei palub teada anda kui olete näinud või kuulnud tüdrukust nimega Aisling Grimmer. Nüüd, aga räägib teiega Aisling Grimmeri isa Liam Grimmer!" teatab naine. Uus stseen hakkas Liami kodus. Isa istus tugitoolis käes salfrätt, ta tupsutab sellega silmi. „Röövlid ma kõnelen nüüd teiega, palun kui teil on veidikenegi südant tooge mu pisi tütar tagasi!" sosistab Liam kähiseval häälel. Aisling puhkeb naerma „On ikka hea näitleja!" pomiseb tüdruk ja just sell hetkel avaneb uks.
„Näed värske ja puhanud välja, tore, sest nüüd me peame saatma sinu häällindistuse su isale!" teatab Carlini boss kes uksel seisis.
„äh, miks ma peaksin teile kuuletuma?" küsib tüdruk julgelt.
„Sest muidu lähevad asjad karmiks ja me saame vägivallaga sinult selle lindistuse!" ütleb mees.
„Aga palun, võtke need sõnad siis vägivallaga, sest mina keeldun teid aitamast!" teatab tüdruk uhkelt. Aisling ei teadnudki mis tal hakkas, ta ei igatsenud enda isa, aga ta ei tahtnud olla ka siin, vangistus ikka üks ja sama. Olgu, olgu siin on asjad karmimad, aga siin pole vähemalt isa. Mees krigistab hambaid. „Carlin see plika ei vääri meie headust seo ta keldrisse kinni pimedusse! Küll ta siis meiega koostööd teeb!"

„Pimedusega te mind nüüd küll ei hirmuta!" ütleb tüdruk uhkelt, samal ajal tuleb Carlin tuppa. „Aisling ole nüüd normaalne ja täida käsku, me ei taha sulle liiga teha!" moosib noormees. Tüdruk puhkeb naerma „kui te arvate, et minu kinni hoidmine ei tee mulle liiga, siis te olete küll väga, väga lollid! Ma ei kavatsegi teile meele järgi olla!" karjub neiu.
„Carlin vii ta keldrisse, söögist võib tüdruk ainult unistada!" ütleb boss ja lahku toast. Uks jäi tema järel lahti. „Aisling, ma saan sinust aru sul ilmselt on tunded kõik üle pea löönud, aga palun käitu kenasti!" räägib Carlin ja liigub tüdruku poole.
„Pole mul midagi üle pea löönud, ma lihtsalt ei kavatse käituda teiega nagu kuulekas talleke!" kähvab Aisling. Järgmisel hetkel lükkab tüdruk, Carlini eemale poiss komistab vaiba taha ja kukub. Tüdruk kummardub ja võtab maast telefoni mis oli sinna kukkunud ja tormab toast minna, samal ajal jääb Carlin oigama ja pead hõõruma.
Aisling tormab mingist trepist alla, arvates, et ehk siit saab välisukseni. Trepist allajõudes märkab ta suurt tuba kus istuvad kaks meest. Aisling surub käe suule ja jääb seisma. Ta peab siit mööda saama, tüdruk nägi välis ust, või vähemalt ta arvas, et see on välisuks, sest ukse kõrval on nagi kus on riided ja nagi all on jalanõud. „ai, ai ai, sa kaval plika!" kuuleb Aisling sosinat kõrva ääres. Aisling kiljatab ja keerab ennast ehmunult ümber.
Carlin seisis tüdruku ees ja haaras kiiresti ta käest. „Mis sa arvasid, et suudad põgeneda või?" küsib Carlin naerdes ja tirib tüdrukut suurdetuppa. Mehed kes seal olid vilistasid lõbusalt. Carlin ei teinud neist välja ja vedas tüdrukut ühte väikesesse ruumi, kus kohast läks trepp alla keldrisse. „Roni alla ja jäta oma trikkide tegemine järgi!" ütleb Carlin, samal ajal tõbab ta Aislingilt telefoni taskust välja. Aisling vaatab Carlinit, kuid see saatis talle ainult kurja pilgu ja lükkas teda õrnalt, et tüdruk liikuma hakkaks.

Peagi seisid nad ruumis mida valgustas nõrga kumaga lamp. Ruum oli väga väike ja sisustust siin ei olnudki. Kui välja jättalaes rippuvad konksud. Aisling väristas õlgu kui ta mõistab milleks need konksud on. „Anna oma käsi!" ütleb Carlin karmilt, ta ei jäänud ootama millal tüdruk enda käe talle ulatab vaid võttis ise käest kinni ja sidus osavalt jämeda köie ümber ta käe, siis võttis ta sama järsult Aislingi teise käe ja sidus ka selle kinni. Aisling vaatab julgelt Carlini silmadesse, ta ei lasknud hirmu välja vaid hoidis osavalt seda enda sees. Carlin lükkab tüdruku seina äärde, samal ajal tuli ruumi ka boss. Ta ei öelnud sõnagi, vaid vaatas lihtsalt pealt. Carlin tõmbas nöörist Aislingi ühe käe üles, valu jutt läbis tüdruku kätt kuid tüdruk oli vapper ja kannatas selle ära. Sama valusalt tõmbas ta tüdruk teise käe ka üles ja sidus need konksu külge sedasi jäi ta seisma käed pea kohal ja juba hakkasid need vaikselt surisema. Nöör oli ümber randmete liiga tugevalt ja soonis kätte. „Tubli töö Carlin, lähme saadme ta isale sõnumi ja siis joome veidi teed ja sööme küpsiseid!" ütleb boss ja naeratab õelalt.