Nagu alati algas mu hommik halvasti, oleks ääre pealt kooli hiljaks jäänud.
Vaatasin õega õudus filmi ja kartsin terve öö magama jääda.
Jõudsin kooli, vaid teiseks tunniks.
Astudes klassi lehvitasid mulle mu ainsad ja parimad sõbrad Alice ja Jack.
Alice on välimuselt kena, tal on poisipea, musta värvi juuksed, sinise salguga, rohelised silmad ja nagu alati ripuvad tal kaelas suured kõrvaklappid.
Ta on räppar, ta väga armastab muusikat.
Isegi tunni ajal kuulab räppi.
Jack on lõbus poiss, tal on väga sportlik keha ehitu. Hele pruunid juuksed ja hallid silmad. Ta väga armastab sporti, käib mitmes trennis n: boks, karate, jalg-ja korvpall jne.
Istudes nende kõrvale hakkasime nagu alati kohe lobisema.
Tänu oma sõpradele halvast hommikust sai hea päev. Lõbus koolipäev sai läbi, sõbrad kutsusid mind välja, kuid pean minema hoopis trenni.
Kohe pärast kooli kiirustasin linna, tantsutrenni.
Mul on juba traditsioon, alati kui sõidan trenni, kuulan lemmik muusikat, sest see tõstab mul tuju ja annab energiat tantsimiseks.
Jõudes kohele sain teada, et trenn jääb ära. Õpetaja oli haigeks jäänud.
See on siiski tore, sest siis on mul võimalus sõpradega kokku saada.
On ilus ilm, on võimalus koju minna jalgsi. Poolel teel jäin kohkunult seisma, sest vaate pilt, mida nägin, šokeeris mind.
Nägin kuidas kamp noormehi peksid vanameest. Jookstes sinna, nad märkasid mind ja põgenesid.
Kummardasin vanamehe poole öeldes: "Ärge muretsege, ma kutsun kiirabi."
Vanamees üritas tõusta ja ma aitasin teda.
" Pole vaja, kõik on hästi. Näe see on sulle." ütles ta mulle, ulatades väikest karpi.
" Ei, ei see on tühi asi, iga inimene oleks aidanud." sõnasin talle keelduvalt.
"Ei võtta ikka, see on mu tänu sulle. See asi, mis on selles karbis, võib muuta su elu." sõnas ta lahkelt.
Kui vaatasin karbi sisse oli seal ilus unenägude püüdja. Kui tõstsin silmad, et teda tänada oli ta kadunud.
Ta just kui haistus.
Otsustasin, et seda juhtumit peaks unustama ja kõndisin rahulikut koju.
Jõudes koju, olin nii väsinud, et ei viitsinud enam midagi teha.
Võtsin karbist kingitud unenägude püüdja ja riputasin selle enda voodile.
Pärast seda jäin lihtsalt magama.
See oli ime, nägin esimest korda nii kaunist ja reaalset unenägu.
Ma lendlesin universumis, ümber ringi olid planeedid ja miljonid tähed.
See oli nii äge, et oleks imetlenud seda terve elu.
Kuid miski mind ehmatas.
See oli mingi sugune elund.
Välimusest kui inimene, aga valge ja läbi paistev, nagu kummitus.
" Tere, minu nimi on Carlos, kuid võid mind nimetada Carliks."
Ma olin täielikus šokkis, mul jäi isegu suu ammule kui sain teada, et ta veel räägib ka.
" Mu nimi on..."
" Ja, ja, ma tean sinust kõike, isegi seda mida sa ei tea endast. Hoopis peaksi minust rohkem teada saama."
See ajas mind natuke närvi, et ta lihtsalt segas mu unenägude vahele ja veel ülbitseb ka.
"Ma tean, et sul võib tekkida palju küsimusi, kuid ära muretse, aja jooksul saad kõike teada."
"No olgu, aga praegu on mul, vaid üks küsimus. Kes sa oled?"
" Teen siis lühi jutustuse. Ma olen inimene, kes täidab eriliste inimeste soove, nagu sina. Sa oleks pea aegu lõpetanud unistamist, kuid see on elus väga tähtis. Ma olen 2563 aasta vana ja täidan soove juba 2544 aastat ehk mu päris vanus on 19.
Saan aru, et oled praegu segaduses ja kohe kindlalt sa ei usu mind, aga sa tuleta meelde see vanamees ja ta kingitus sulle."
"Kas see mees olid sina?" küsisin uudis himulikult.
"Ei mingi võõras kutt. Ei tea.
Aga noh, soovid ka midagi ?"
"No ma ei tea, see kõik on nii ootamatult ja pluss veel homme nakui nii ma ärkan ja saan aru, et see oli vaid uni."
"Aga soovi midagi ja üllatud hommikul."
"Ok. Üllata mind. Tahan, et homme ma näeksin ekoolis füsa 2 asemel viite.
Saad hakkama?"
"Oi, see on nii lebo. Aga miks sa nii halvasti õppid. Tahad ma teen nii, et sa oleks kõigis aines kõige targem."
"Ok, miks mitte, kontrollime kui häst sa valetada oskad."
Pärast seda lauset ta tegi kolm plaksu ja ma ärkasin üles.
