Kahe inimese lugu

ühe

Ta seisab ukse avas. Võtan kõrvaklapid peast. Ta naeratab, astub tuppa ja sulgeb enda järel ukse. Toanurgad mattuvad pimedusse, ainult arvutiekraan valgustab osaliselt mind ja teda. Asetan klapid lauale ning lükkan end lauast eemale, keerates end kehaga tema poole. Ta nägu on hall. Kell on kaks öösel. Ma plaanisin varsti magama minna.

„Ma arvasin, et sa oled sellest välja kasvanud," ütleb ta ja nookab arvuti poole. Vaatan samuti oma ekraani.

Seal on pausil üks kümme aastat vana video mängust, mida ma pole kunagi mänginud, aga mille kõiki mõistatusi oskaksin unepealt lahendata. Kahekümnendates noormees, kes enne oma kolmekümnendat sünnipäeva üledoosi kätte suri, on keskendunud ilmega. Tal ei ole veel habet ega prille, mis tema surmateate juures näidati.

„Mulle meeldib," ütlen. „Tuletab vanu aegu meelde."

Ta kõnnib mu kõrvale, võtab hiire ning klõpsab lehekülje kinni. Jahmunult jõllitan taustapilti äikesetormist ja siis teda.

„Miks sa nii tegid?" küsin.

„Sa ei saa põgeneda."

Kortsutan kulmu. Haaran tema käest hiire tagasi ning vajutan veebibrauseri uuesti lahti. Ta jälgib mind Youtube minemas ja oma otsinguajaloost viimase video lahti võtmast. Ma panen video tööle. Kõrvaklappidest kostub summutatud inglise keelne, kerge aktsendiga hääl. Saan isegi ilma klappe tagasi pähe panemata aru, millest noormees räägib.

„Sa jääd varsti niimoodi kurdiks," kommenteerib ta.

„Sa ei ole mu ema."

Vaatame vaikides videot. Viimaks õnnestub noormehel läbi ukse saada ja ta huilgab võidurõõmsalt. Naeratan. Ma mäletan, kui õnnelik ma tema üle olin sel hetkel. Noormees salvestab mängu, tänab meid ning lõpetab video. Ekraanile ilmuvad pisipildid teistest videotest.

„Ma mäletan seda paremana," ütleb ta. „Nüüd tundub see kuidagi lihtsakoeline."

„Ära riku kogu lõbu ära," porisen. „Vanade aegade mälestuseks."

„Justkui sa mäletaksid vanu aegu."

Ta on näost veel hallimaks läinud. Pilk silmades klaasistub, kuid pea raputus muudab need uuesti selgeks. Ta kallutab end minu poole. Vaatan talle otsa. Arvuti undab. See on vana mudel, mul ei ole olnud raha uue ostmiseks.

„Kas sa süüdistad ennast?" küsib ta.

„Mida?"

„Selles mõttes, ma saan aru. Ükskõik, mida teised ütlevad, ikka jääb kahtluses, et sina oled süüdi. Võib-olla kui sa oleksid teisiti käitunud, võib-olla kui sa oleksid need talvesaapad varem kapist välja otsinud, võib-olla – „

„Millest sa räägid?" katkestan teda.

Äkki läheb kõik pimedaks. Arvuti on ise kinni läinud. Kõlab sähvatus ja mu näole langeb kollakas kuma. Ta käes on valge küünal väreleva leegiga. Varjud muudavad ta ilme külmaks. Meie nägude vahel on vaid paar sentimeetrit. Siis ta eemaldub minust, kõnnib valgusega eemale ja akna juurde jõudnud tõmbab kiire liigutusega kardina eest.

Väljas sajab lund.

„Õnnetusest"