Kahe inimese lugu

inimese

Mu rong läheb veerand tunni pärast. Minu tee rongijaama on kümme minutit. Sätin vannitoas juukseid. Keegi koputab jõuliselt uksele.

„Mis kell sul see rong läheb?"

„13.38," vastan.

„See on ju viieteist minuti pärast!"

„Ma tean."

Asetan purgi kraanikausi äärele ning võtan teiselt äärelt kammi.

„Kas sa otsisid saapad välja?"

Kamm peatub mu juustes. Vaatan iseendale otsa.

„Ma unustasin."

„Mida!? Sa jääd rongist maha! Ma ei lase sind ilma talvesaabasteta välja!"

Viskan kammi kraanikausi äärele tagasi, kuid see libiseb kraanikaussi. Kirudes kougin selle välja.

„Võid sa seda teha?" küsin.

Ma ei saa vastust. Ilmselt on ta juba elutoas kapi kallal. Avan ukse ja kiirustan esikusse. Minu mantel on nagis. Viskan kaela punase salli ja tõmban mantli peale. Vaatan telefonist kella. 13.26. Kaksteist minutit veel.

Tammun esikus. Minu sekkumine ei aitaks kuidagi. Võtan taskust kindad ja tõmban need kätte. Otsin pilguga mütsi, ent ei leia seda. Saan ehk ilma hakkama. Vaatan uuesti kella. Ma pean kohe minema hakkama.

„Kas ma ei või lihtsalt teiste jalatsitega minna?" hüüan.

„Ei! Õues on libe, sa ei saa ketsidega minna."

Minuti pärast olen valmis käsust mööda hiilima, kui ta saabastega tuleb. Tõmban need kiirelt jalga ja lahkun, ütlemata aitäh. Suudan veel head aega hõigata. Õues sajab lund. Lumelärtsakad on suured, sellised, mis mind enamus ajast pimestavad. Teed on tõesti libedad. Talv tuli kõigi jaoks ootamatult. Mul ei ole aega kella vaadata, aga ma tean, et mul on vähe aega. Kui mul üldse aega on.

Üritan sammu kiirendata, ent see pole eriti võimalik. Tasakaalu hoidmine nõuab rohkemat. Rongijaama viimasel lõigul on keegi vähemalt kõnniteed liivatanud. Vaatan viimaks kella. 13.36. Kaks minutit. Mu samm muutub jooksmiseks.

Näen juba perrooni nurka. Möödun naisest, kelle kõnnak on samuti kiirem. Vilksamisi jõuan märgata tema erkpunast mantlit. Pean üle raudtee ülekäigu minema. Minu rong juba paistab kauguses. Enne rööbastele astumist panen tähele, et ka teiselt poolt tuleb rong. See on lähemal ning minu poolel. Ma jõuan ilusti üle. Astun rööbastele, kui kuulen enda selja taga hüüatust. Tahan ümber pöörata, aga mu jalg libastub.

Rong annab vilet.

Õudne krigin.

Saan aru, et naine oli minuga rääkinud. Või pigem hüüdnud. Karjunud.

„Rong!"

Ta ei mõelnud minu rongi, mis teisel rööpal on peatunud.

Ta mõtles seda, mis minu poole sõidab. Jään kuidagi mood püsti, ent ma seisan täpselt rongi ees. Selle nina peaaegu puudutab mind. Karjatus. Mina karjun? Keegi perroonilt?

Krigin.

Vile.

Krigin.

Plahvatus.

Pimedus. Viimane, mida ma näen on punane. Kõikjal.

Kõik on punane.