Kahe inimese lugu

lugu

Ma vaatan langevat lund. Siis pööran pilgu tagasi temale. Ma seisan tema kõrval akna ees. Küünal põleb meie vahel. Selle ümber on must lint. Vaatan oma käsi. Need on selged. Ei ühtegi kriimu ega armi. Sõrmed on korras. Ainult küüsi pole. Näib nagu oleks need ära näritud.

„Kas see juhtus päriselt?" küsin väriseval häälel.

Või oli see unenägu? See tundus nagu unenägu, kuid detailid olid liiga selged. Ta tõstab kulme. Leek on rahulik.

„Jah."

„Kas ma sain surma?"

„Ära ole rumal," nähvab ta. „Sina ei saanud surma."

Lindist on tehtud väike lips. Vaha on voolanud paelani, peaaegu seda puudutades. Ta tõmbab ka teise kardina poole lahti. Tuli muutub hetkeks õhu liikumisel madalaks, kuid taastab siis algse kuju.

„See naine," sosistan. „Ta päästis minu"

„Päästis küll," sõnab ta aknast välja vaadates. „Ta lükkas sind rongi eest ära."

Lumi särab pimedas. See on eredalt valge. Kontrast toob seda esile. Eriti, kui see on punane, millega seda kõrvutada.

„Mis ta nimi .. on?"

„Me ei saanud teada," vastab ta. „Ajalehed ei maininud ta nime. Nad kirjutasid sellest, et temast jäid maha kaks last. Kaks tüdrukut. Üks on viiene. Teine kahene."

Pilgutan silmi.

„Millal see juhtus?"

„Kaks kuud tagasi."

Mu pea jõnksatab tema poole. Ka tema vaatab mind.

„Kaks kuud?" kordan. „See – aga, see on .. see oli siis alles? Kuidas? Praegu sajab ju lund. Kuidas see kaks kuud tagasi oli?"

Ma arvasin, et selles on möödunud aastaid. Vanad armid, mitte värsked haavad, mis alles veritsevad.

„See juhtus detsembris," ütleb ta. „Praegu on veebruar."

„Aga .. aga kuidas? Miks see mul praegu meelde tuli?"

„See oli esimene lumi, mis oli nädala maas," seletab ta. „Siis see sulas ära. Ülejäänud talv on olnud lumeta. Nüüd hakkas uuesti korralikult sadama."

Ta vaatab aknast uuesti välja.

„Selline lumesadu seostub nüüd alati verega. Sa võid ju üritada end tuppa peita, hoita kardinaid kogu talve kinni, aga see ei aita. Lumi võib ju sulada, kuid koos lumega ei sula mälestused."

Hõõrun silmi. Ma ei oleks pidanud üldse akna juurde tulema. Tardun. Võtan käed silmadel.

„Kuidas sa seda kõike tead?" küsin.

Ta keerab pea viltu ja vaatab mind nagu oleks mu küsimus kohutavalt rumal. Ta ulatab mulle küünla. Võtan selle vastu. Küünal on külm. Leek heidab veel kummalisemaid varje tema näole. Justkui ei oleks ta elus. 

"Kas sa ei tea, kes ma olen?"

"Ei."

"Siis vaata."

Ta viipab akna poole. Vaatan uuesti välja. Õues sajab ikka rahulikult lund. Siis viin fookuse mujale. Klaas peegeldab küünlavalgust. 

Ma vaatan iseendale otsa.

---

See tuli üks väga lühike jutt. See oleks mahtunud ka ühte peatükki, aga mul oli vaja see just nii ära jaotada. Kuidas te lõppu tõlgendaks? Mul on kindel selgitus, aga äkki kellelgi on miskit muud? Oleksin väga huvitatud selle kuulmisest.

- siluett