Adrian saatis Darja koju ja ütles "palun ära tee mitte midagi enne kuniks, homme saame kokku? onju?" Darja noogutas ja läks tuppa. Vanema Salme hüüdis "NO KUS SA NII KAUA OLID?" Darja vastas ehmunult ja küsis "mis kell on?" Vanaema Salme vastas "kell on oota las ma kohe vaatan.... 02:37" Darja ehmatas ja rääkis oma vanaemale et nad käisid jalutamas ~kuigi see pole tosi, huvitav kas on pigem vaja vanemale seda raakida v mitte? pigem vist mitte..~ mottles Darja. Umbes kella 04:57 ei tulnud Darjale und ja otsustas oue jalutama minna ~mahajäetud tunnelid~ Darja tahtis seda mottet eirata kuigi ei suutnud ja jalutas tunnelite juurde ~aga Adrian ütles mulle et ma ei tohi minna sinna ilma temata~ aga Darjat ei huvitanud enam see et Adrian ei lubanud ja otsustas et läheb vaatab mida tunnel üks välja viib "ma ikka ei peaks minema aga ma nii väga tahan teada mis seal tunneli loppus on, suva ma lähen" ja Darja jooksis nii kaua kuinuiks tema jalad ei jaksanud "no mida noh ma ei jaksa enam...ma lähen tagasi" Darja oli juba tund ja pool kõndinud ja mõtted liikusid tema pead ~kaua veel, kas ma läksin kuskilt valesti, appi ma kardan, ma olen eksinud~ Darja kõndis, kõndis ja kõndis lõppu ei paistnud hommik hakkas tulema vaikselt juba. Adrian helistas Darja vanaemale et teda oue kutsuda "tere! kas Darja veel magab või on ta juba uleval?" küsis Adrian rõõmsalt "OOTA ma kohe kohe lähen vaatan... mida?!? kus ta on? ei Adrian teda pole koduski" Adrian ehmatas ja hakkas vaikselt muretsema ~ega ta ometi tunnelite juurde ei läinud?~ Adrianil tuli mõtte et minna ja vaadata kas Darja on seal aga ta ei tahtnud seda väga uskuda kui Adrian oli maja juurde juba jõudnud nägi ta Darja kotti mis ta oli kaasa votnud ja maha unustanud Adrian küll ei tahtnud sinna tunnelisaali sinna kuid ta mottles et ~Darja on mu parim sõber ma ei saa teda sinna hätta jätta voibolla on ta ka viga saanud või tuli talle rott kallale *naeris* ma loodan et ta on ikka elus ta terve~ Adrian vaatas tunnelid ja ütles "huvitav millisesse tunnelisse ta läks *mottleb natukene* ~aga kui me eile jooksime kolmandasse tunnelisse äkki see hakkas teda huvitama ja läks siis sinna?~ jah nii teengi, nii on kõige parem" Adrian siis läkski kolmandasse tunnelisse jooksis, jooksis ja jooksis kuniks jalad enam ei jõudnud ~kus ma olen siin pole ju mitte midagi igav ma lähen tagasi ja astun teise tunnelisse ja otsin Darjat sealt~ Adrian hakkas tagasi kõndima kuniks ta kuulis et keegi on ta seljataga mingi suur, karvane, pruun ja suurte punaste silmadega karu, Adrian juba teab et kui ta karu näeb ei tohi ta liigutada. Adrianil oli väga suur hirm ja ei teadnud mida teha kas seista või joosta ~pigem seista mu ema on alati seda öelnud~ "ei huvita jooksen!!" karjus Adrian ja jooksis nii kiiresti kui jalad suutsid, kuid üks hetk märkas et teda ei jälita mitte kedagi. Adrian ei julgenud taha vaadata kuniksta oli juba tunneli algusesse jõudnud. Adriani süda puperdas kiiresti, ta vaatas taha ja ei näinud mitte kedagi. Kui ta oue vaatas oli juba pime Adrian mottles ~ei ole võimalik ma ju hommikul tulin siia kuskil 08:47 juba ja nuud on ohtu käes huvitab kaua ma jooksin~ kui Adrian vaatas tagasi ja nägi et teine tunnel on ka samasugune nagu kolmas ~äkki seal esimeses ja teises tunnelis on ka selline karu ja voibolla sai Darja ka viga ja lebab praegu kuskil tunnelis pikali~ Adrian jooksis koju sest ta hakkas kartma. Kui Adrian koju jõudis rääkis ta emale kohe kõigest sellest et Darja on kadunud kuskil tunnelis.
