,,Kas sa kavatsed talle rääkida?''
Britt vaatas mulle hellalt otsa, silitades õrnalt mu põske. Nägin tema näol kahtlust. Ta ohkas vaikselt ning lükkas juuksekarva mu kõrva taha. ,,Ma arvan, et praegu pole õige aeg.''
Ta tõusis püsti ning mu pilk jäi tema kujule peatuma, kuni see vannitoa ukse taha kadus, jättes mind piinavasse vaikusesse pead vaevama. Ohkasin.
Ma olin täieliku käki kokku keeranud.
Mõne hetke möödudes kuulsin vee voolamist ning paar sekundit hiljem astus Britt ka väikesest ruumist välja. Ta sirutas ennast, paljastades nii oma alakõhtu, toetades end uksepiidale. ,,Kas sul on koju kiire?'' päris ta poolsosinal, näol poolmuie.
Ta teadis, mida ta tegi. Me mõlemad teadsime.
Raputasin pead, mille peale tüdruk naeratas. Tundsin seepeale rinnus valu, nagu mu süda oleks just kokku tõmbunud, teades juba mis toimuma hakkab. Sünged mõtted, süütunne, mattusid helgemate kujutluspiltide alla ja asendusid Brittiga. Ainult temaga.
,,Tore,'' lausus ta end minu poole tõugates, heites mu kõrvale voodile.
Ma teadsin, et see oli viga.
Ma olin liiga nõrk, et keelduda.
YOU ARE READING
Ebaõnnestunud
Short Story,,Rääkisin eile Brittiga Skype's. Ta oli imelik, kuidagi vaikne.'' Poiss vaatas mulle otsa, kulmud kipras. Ta tundus mures olevat. Närisin ebamugavusest ülahuult, mis oli jaheda õhu tõttu kuiv ja lõhenenud, ning kehitasin ebalevalt õlgu. ,,Kas sa a...
