Ebaõnnestunud

teisejärguline

Vaatasin, kuidas kutt punased valgustid välja lülitas ning ootasin, kuni ta raha üle luges. Varem käisin siin mõned korrad nädalas, peamiselt siis, kui mul igav oli olnud, kuid nüüd, kui mu ema pidevalt tööl oli ja ma lihtsalt ei suutnud enam üksinda kodus elu maha magada, olin hakanud siin peaaegu iga päev käima.

Mulle meeldis vaadata, kuidas Stefan klientidega suhtles, neile tooteid müüs ja alati abi pakkus. See oli minu jaoks paeluv. Ta nägi alati huvitatud välja, justkui oleksid kliendid tema tuttavad ja ta päriselt hooliks nende heaolust. Stefan ei hakanud kunagi vinguma mõne väikese asja pärast või kliendi tõreda hääletooni tõttu, tema töökaaslane Merit aga oleks otsekohe vihastanud ning siis terve päev mossitanud. Olin seda täheldanud, kui nad mõnikord mõlemad tööl olid. Muidugi ei meeldinud Meritile ka see, et mina seal kaasas jõlkusin. Sellele naisele ei meeldinud ausalt öeldes vist mitte midagi.

Muide, kui Stefan tööl oli, oli alati ka rohkem kliente. Muigasin. Ju siis läks ta naistele peale. ,,Mis naerad?'' küsis poiss mulle otsa vaadates. Tema tumepruunid silmad tundusid väsinud. ,,Ei midagi,'' vastasin kergelt, mängides oma dressipluusi lukuga. Ta kergitas kulmu, kuid jättis siis selle teema, sest ta oli Stefan. Ta ei pärinud kunagi edasi, kui nägi, et sul oli ebamugav.

Selline oli Stefan - tõeliselt hea inimene.

Ohkasin enesele märkamatult. Aeg liikus poes õnneks kiiresti, see mulle meeldis. Hea oli ka see, et Stefan pidi pidevalt teiste asjadega tegelema, nii et me ei rääkinud omavahel eriti. Tähendab, mul ei olnud midagi Stefaniga rääkimise vastu, mulle lihtsalt meeldis olla vaikuses. Ning ega ma ei teinud ka seal midagi erilist, lugesin raamatut või kuulasin muusikat. Stefan küsis alati, miks ma üldse temaga kaasas käisin, mille peale ma vaid naersin, vastust teadmata. Ma ei teadnud isegi miks, aga mulle lihtsalt meeldis seal olla.

Kui kell sai seitse ning Stefani töökoht sulges, liikusin nagu tavaliselt tema järel tagauksest välja, ainsaks heliks trepikojas meie tasased sammud ning ühtlane hingamine. Stefanil polnud vaikuse vastu mitte midagi ja see oli minu jaoks suur pluss. Mulle oli alati meeldinud vaikus, siis sain olla mina ise ning ma ei saanud ennast nii kergelt häbistada. (Seda oskasin ma hästi.) Sellepärast olin üritanud ka võimalikult vähe kuskil väljas käia.

Poiss avas mulle ukse, olles viisakas, nagu ta alati oli. Ta sammus ees, kiirustades auto juurde, et saada võimalikult kähku koju, sest tal oli vaja veel homseks õppida. Jäin teda vaatama. Stefanil oli seljas tumesinine teksajakk, mille ma talle eelmine aasta sünnipäevaks kinkisin, jaki all sinine töösärk, jalas mustad teksad ning mustad tossud. Ta nägi hea välja. Mulle meeldis tema lihtne stiil ja kuidas ta selles hooletult hea välja nägi.

Minu stiil oli veider. Võtsin tavaliselt kapist esimese asja, mis ette juhtus. Praegu oli mul seljas pruun särk, millele olin kunagi tobedaid ütlusi markeriga peale kritseldanud ja mis nägi ausalt öeldes üsna halb välja. Jalas olid rohelised teksad, mida ma viimati algklassis kandsin ning mustad ketsid, samuti vanad. Ma lihtsalt ei hoolinud oma välimusest. Aga miks ma oleks pidanud? Mul polnud kunagi olnud kedagi, kelle pärast hoolida.

,,Rääkisin eile Brittiga Skype's. Ta oli imelik, kuidagi vaikne.''

Poiss vaatas mulle otsa, kulmud kipras. Ta tundus mures olevat. Närisin ülahuult, mis oli jaheda õhu tõttu kuiv ja lõhenenud ning kehitasin ebalevalt õlgu. ,,Kas sa arvad, et tal on keegi teine?'' pärisin, kartes vastust. Stefani tüdruksõber Britt elas Narvas. Ta kolis sinna selle aasta alguses, et tal oleks lihtsam koolis käia. Nimelt, see oli ainus gümnaasium, kuhu ta sisse sai ning muidugi asus see teiselpool Eestit, meist eemal.

Mina ja Britt? Noh, meie suhe oli keeruline.

Võtsin tagataskust autovõtmed välja - need olid miskipärast minu kätte jäänud - ja üritasin võimalikult normaalne välja paista. ,,Ma ei tea,'' vastas Stefan õlgu kehitades. ,,Mingi Otto on, aga ta ütleb, et nad on ainult sõbrad.'' Patsutasin teda õlale, andsin võtmed ja ütlesin: ,,Kui tal oleks keegi, mainiks ta seda sulle.'' Vale, vale, vale. See kõik oli vale. Ma ei suutnud isegi neid sõnu välja öelda, kuid lisasin kuti rahuloluks: ,,Pealegi, miks ta peaks? Sa oled ju parim.'' Poiss raputas pead, naeratus näole tekkimas. ,,Muidugi,'' ütles ta ja haaras mu käest, tõmmates mind edasi.

Ma tundsin end nii süüdi.

Väljas oli kottpime; oli hilissügis. Sügis oli mu lemmik, sest pidevalt oli pime ning veidi hirmutav. Alati oli midagi huvitavat, kasvõi kirjud lehed maas või jahedad õhtupoolikud, kui inimesed veetsid veel viimaseid hetki enne talve ja lume saabumist õues. Mulle meeldis vaadata, kuidas üks koht igal aastaajal muutus. Sügisel oli siin pime ja vähe inimesi, kevadel aga hoopis vastupidi.

Stef lasi mu käest lahti ja pistis need taskutesse. Tegin seda sama. Ükskord, kui me käsikäes jalutasime, oli keegi Brittile rääkinud, et me ''amelesime avalikult''. Loomulikult ei uskunud Britt seda. Ta teadis, et Stefan armastas teda ja ainult teda. Persse. Tahtsin lihtsalt ära kaduda ja enam mitte kunagi nende peale mõelda. See kõik oli liiga keeruline. Miks küll pidin ma end sellesse mässima? Tahtsin lihtsalt, et kõik oleks taas normaalne.

Kui mina ja Stefan lapsed olime, elasime samas kortermajas. Meie vanemad olid lasknud meil ükskord koos mängida ja peale seda olime me lahutamatud. Saime kohe sõpradeks, käisime samas lasteaias ning nüüd olime koos üheksandas klassis põhikooli lõpetamas. Ma ei suutnud ikka veel uskuda, et varsti oli see piinarikas kool läbi. Ent selle toreda mõtte rikkus ära fakt, et nüüd pidime me teise kooli minema ning kahjuks polnud meil samad plaanid. Stefan tahtis minna pealinna, Tallinna, mina tahtsin aga koju, Viljandi, jääda.

Ausalt öeldes kartsin, et nii võis meie sõprus lõppeda. Stef oli mulle muidugi lubanud, et käib külas ja helistab iga päev, kuid ma teadsin, et need olid vaid lubadused. Inimesed ainult lubavad ja lubavad, teades ise, et ei suuda neid kunagi täita.

Nii lihtsalt oli.