Veidrad jutud

Paastulaager

Iidvana kummitus nimega Tont haigutas laisalt ja kissitas eredas kuuvalguses silmi. Kummaline
müra oli tema une minema peletanud. Selles inimeste poolt hüljatud kohas polnud juba ammu keegi
nõnda kolistanud ja eriti veel keset ööd. Tont oli siia sügavale metsa põgenenud, et linnakärast lõpuks ometi rahu saada, aga säh sulle....
Mingi linasse mähitud kondine ja kiilakas tegelane uitas natuke aega otsivalt ringi, pomises omaette
seosetuid sõnu ja jooksis jälle kaugemale, kus tundus olevat midagi telklaagri sarnast.
„Minu ajal olid vaimud sellised,“ torises Tont omaette. „Tänapäeval ei tee enam elaval ja surnul ka
vahet. Kõik näevad samamoodi koolnud välja. Mõni on isegi murust ja mullast toituma hakanud.“
Selle sajatamise peale ärkasid teisedki ümbruskonna jubetised üles. Näiteks virgus üks külmking ehk rändava eluviisiga kodukäija, kes oli lõputust metsades ja soodes hulkumisest ära väsinud ning vana tammekännu alla tukkuma jäänud. Rahutu loomuga vaim vandus pisut, lõgistas hambaid ja jäi
siis eemalt paistva tulekuma poole vaatama.
„Näe, veel mõned hinged on maa peale roninud!“ rõõmustas ta.
Eemal puude vahel lösutas vana lagunenud onn, milles oli kunagi elanud vana külanõid. Pärast tema
surma pikaks ajaks magama jäänud ja nüüd üldise kära peale uuesti üles ärganud ahjualune tuli kohe jooksujalu vaatama, kas pole siiski tegemist lihast ja luust inimestega. Kus on inimesed, seal leidub süüa, ütlesid tema aegadetagused kogemused.
„Ei ole sealt küll midagi loota,“ krigises Tont käega lüües. „Nagunii närivad juurikaid ja kummardavad päikesetuult.“
Külmking hüppas totakalt üles-alla ja lõgistas nüüd lisaks hammastele ka sääreluid. Eluajal oli ta karistuseks hirmsate tegude eest elusalt nülitud ja päikese kätte kuivama jäetud. Nõnda ta siis klõbisevaks kuivaski. „Aga äkki ikka on,“ lootis ta. „Kui muud pole, siis saame nad vähemalt poolsurnuks ehmatada.“
„Ehmata siis juba päris surnuks,“ soovitas Tont. „Pärast jäävadki veel meie kanti tammuma.
Marduste puhul pole enam ehmatamisest ka abi.“
„Möla maha ja lähme kaeme selle paiga üle,“ viipas ahjualune kutsuvalt käega. Külmking ja Tont järgnesid temale. Esimene entusiastlikult tõmmeldes, teine väsinult ja ikka veel omaette pomisedes just nagu see linaga tüüp, kes ennist siia eksinud oli.
Laagri keskele tehtud lõkke ümber istusid linadesse mähitud ja maalitud nägudega inimesed. Nad tundusid soovitavat mingit rituaali. Suure šamaanitrummiga ja teistest tunduvalt kogukam tegelane istus aukohal kõrgema mätta otsas ning jutustas teistele midagi paastumisest, maiste pahede hülgamisest ja elu muutmisest ülla eesmärgi nimel. Eesmärgi tähendus ise jäi astraalsetele külalistele, kes toimuvat varjudest jälgisid, pisut segaseks, aga küllap pidi see seotud olema surmajärgse parema eluga.
„Loota ju võite,“ arvas Tont ja kustutas lõkke. Šamaan huilgas võikalt ning hüüdis: „Kahetsege! Nad tulid teile järgi!“
Pimedusest oli kuulda karjumist, jalgade müdinat ja vandumist. Järgnes okste ragin, riide kärin ja üldine rüselus. Seejärel hakkasid helid tasapisi vaibuma.
Järgmisel hommikul seisis metsaäärsel perroonil kari kiilakaid ja kõhnu tegelasi, kellest osa oli mähitud mingisse räbalasse, kuid mõnel polnud sedagi.
„Kurat, meil pole isegi rahakotti ja sa loodad rongile pääseda,“ kirus üks neist.
„Äkki hakkab rongijuhil hale,“ lootis teine.
„Politsei oleks vaja kutsuda,“ arvas kolmas. „Äkki otsivad need pätid ka üles, kes meie laagri maatasa tegid.“
„Vaevalt... Pigem pannakse meid endid kartserisse. Tänapäeval juba õiglust kusagilt ei leia. Ja millega sa kutsud – telefonid on nagunii pihta pandud.“
Esimene sõnavõtja muutus tooni võrra rõõmsamaks. „Kuule, aga kartseris antakse süüa. Ma olen juba kuus kuud ainult vee ja ingveri dieedil olnud.“ Teiste hulgast kuulus nõusolevat vadinat.
Tõepoolest – põrgusse see paastulaager ja vahelduseks võiks ka midagi kabedamat hamba alla saada. Seda, et nende suur juht ja õpetaja kusagile kadunud oli, ei märganud enam keegi.
Üleni põletusvillidega kaetud kõhukas šamaan istus ikka veel lõkkeplatsi kõrval, millesse ta eelmise öö rüseluses lükatud oli, tagus trummi ja ümises äraolevalt. Ahjualune oli jõudnud laagrilistest mahajäänud telgid juba läbi puistata ning kirus omaette: „Ongi juurikad ja vesi! Need tänapäeva
inimesed on ikka päris segi keeranud.“
„Tasa, lase meil kuulata!“ käratas Tont ning sulges uuesti silmad. Šamaani ümin oli nii rahustav ja tuletas meelde ammuseid aegu, kui lauludel polnud veel sõnu. Külmking kuulas samuti hardunult ja hakkas peagi kaasa ümisema. Ahjualune vahtis neid kolme, silmad punnis peas ja lõi lõpuks käega.
„Minge te ka õige...“ sõnas ta ja haaras selja pealt pika varrega kulbi. Lajatanud kulbiga šamaanile kuklasse, paljastas ahjualune kaks rida teravaid hambaid ning hüppas näoli kukkunud mehe kaelasoonte kallale. Isuga verist liha järades mõtles ta: Parem juba hunnik toorest pekki kui peotäis umbrohtu.
Eemalt oli kuulda raskeid samme. Ahjualune tõstis punaseid pritsmeid täis näo korjuse kohalt ja naeratas oodatud külalisele. Toitu polnud kunagi liiga palju.