Värin

Kohtumine

Hingan sügavalt sisse ja avan oma toa ukse. Kuulen köögis isa ja võõra naise häält. Ilmselt tema ongi see isa uus kallim. Väga aeglaste ja pikkade sammudega longin trepist alla. Jään köögi uksel seisma. Naine keerab ennast ümber.
„Samantha!" kõneleb naine sametise, heliseva häälega. Isa tõuseb köögi laua tagant ja seisab oma uue kallima kõrvale. Pannes oma käe ümber naise puusa.
„Saa tuttavaks, tema ongi Donna!" tutvustab isa naist. Ma pigistan huuled kõvasti kokku ja noogutan.
„Ta jääb meile elama?" küsin, sundides oma hääle rahulikuks. Draamat pole mõtet tekitada, see ei paranda midagi.
„Jah, kohe peaks ka tema ristitütar ka jõudma!" isa naeratab. Ohkan ja kehitan õlgu. Mis seal ikka, tehku mis tahavad. Kõnnin kohvi masina juurde ja kallan enda tassi täis. Võtan sealt suure lonksu ja istun koos tassiga laua taha.

Peagi näen aknast, kuidas hoovi sõidab must maastur.
„Näed, ta ongi kohal! Ma lähen aitan tal kohvridd tuppa tuua!" isa nägu on täis elevust. Koos Donnaga lähevad nad õue. Ma toetan ohates pea kätele. Muidugi ma tahan, et isa õnnelik oleks, aga kas õnneks on tõesti vaja mingit uut vuhvat? See Donna, ta on lihtsalt mingi üles mukitud eit!

Ega ei lähegi väga kaua kui välis uks lahti lükatakse ja isa tuleb koos kahe suure kohvriga kööki.
„Sam, kallis! Tule palun siia, ma tutvustan sulle Lilianit!" isa naeratab säravalt. Raske ohkega ajan ennast püsti ja jalu lohistades, kõnnin isa juurde. Pilt mis mulle avaneb paneb mu südame seisma. Pikk, sihvakas, treenitud kehaga, särava naha, läikvate mustade juuste, suurte pruunide silmad, täidlaste huultega noor naine. Ta naeratab ja astub sammu lähemale.
„Sina oledki siis Samantha! Rõõm tutvuda!" neiu sirutab käe ette. Võtan ettevaatlikult ta käest ja surun seda õrnalt.
„Tere jah!" lausun käheda häälega. Mu sisemus oleks justkui läbi raputatud. Ma isegi ei saa aru, mis mind sedas šokeeris ja mida ma tunnen. Mu pea on täiesti tühi ja läbi peksutud.
„Ma näitan sulle su tuba!" ütleb isa Lilianile ja võtab uuesti kohvrid kätte. Koos lähevad nad üles, teisele korrusele. Mina jään koridori, Donnaga.
„Miks su ristitütar, sinuga elab?" küsin naiselt. Donna kergitab kulmu.
„Liliani vanemad on seiklushimulised ja, et tüdruk saaks kenast oma kooliga tegeleda, võtsin ma ta enda juurde!" ütleb naine. Rohkem ma midagi ei küsi ja põgenen oma tuppa. Sulgen ukse ja vajun voodile. Mis see nüüd siis on? Süda puperdab ja hingamine on kiire, kehas on surin. Mida see naine küll minuga tegi?

Lõpuks kui olen suutnud rahuneda võtan kapist oma jooksu riided ja tossud. Tõmban riided kähku selga. Haaran oma kõrvalapid ja lahkun majast. Alustan jooksu kiire sörgiga. Jooksmine on mind alati aidanud. Puhastab mõtteid ja taastab hinge.

Ma olen isaga kahekesi elanud neli aastat. Meil on üldiselt hea klapp, oleme üksteisele toeks. Kui kumbki meist vajab tuge siis teine pakub seda. Meie mõlema minevik pole olnud eriti ilus, mu ema pärast. Ema oli alati suur draamatseja, kui miski talle ei meeldinud, siis hakkasid asjad lendama. Kõik meie kodus pidi käima tema käe järel. Elasime isaga mõlemad hirmus. Ühel päeval oli ema, aga läinud. Me ei kuulnud temast mitu kuud midagi, kui ühel päeval sai isa kõne. Ema leiti metsast, kaelas köis. Ta oli lahkunud, keegi ei tea miks. Jäimegi isaga täiesti üksi ja see sobis mulle. Kodu oli rahulik, ei olnud kisa, ega hirmu. Nüüd on sellega lõpp, minu kodu ja isa on ära võetud mukitud eide poolt. Ma ei tea, kuidas ma ennast tundma peaks, kuid seda ma tean, et siit ei tule midagi head. Lisaks Lilian, temas on midagi, mis mind köidab, aga samas kohutavalt hirmutab.

Jooksen oma tavalise ringi ja õrnalt hingeldades peatun maja ees. Käsi põlvedele toetades, ootan kuni hingamine taastub ja astun koridori. Isa ja Donna on üksteise embuses elutoas diivanil, ise kiirustan oma tuppa. Kisun higised riided seljast ja tõmban hommiku mantli ümber. Lippan vannituppa, kus jahutan ennast külma dušši all.

Vannitoast välja astudes põrkan kokku Lilianiga. Kiljatan ehmunult ja tõmban hommikumantli tugevalt enda vastu.
„Oih, vabandust! Ma ei tahtnud sind ehmatada!" naine naeratab ja tõmbab käega kergelt läbi juuste. Silman ta rõngaid täis kõrvu ja märkan ka keeles neeti.
„Ehm..jamh!" punastan ja keeran pilgu kohmakalt eemale. Lilian kõnnib minust mööda ja minagi lähen oma toa poole. Süda taas puperdamas. Enne kui jõuan toa ukse avada kuulen naise häält „Samantha, tegelikult ma mõtlesin, et äkki sa tahad minuga välja tulla? Tutvustad mulle ümbrust ja saame ise samuti tuttavaks!" Närin huult ja keeran ennast Liliani poole.
„Mm..kui sa seda soovid, siis võib küll!" hääl väriseb veidi. Tegelikult väriseb kogu mu sisemus.
„Vahva! Saame siis näiteks kuuest all, koridoris kokku!" naine kingib mulle ühe särava naeratuse, mis mu südame kokku pigistab ja tibutagi kehale tekitab. Lilian kaob vannituppa. Oma toas olles vajun voodile istuma. Mida see tähendab? Miks mu keha sedasi käitub? Mis temas küll on, et ta mind sedasi tundma paneb? Ma isegi ei tea, mida ma tunnen?