Ostetud Pruut

Osa 2

Kaks päeva hiljem seisan ma oma toas peegli ees ja põrnitsen ennast.

Ma vaataks nagu võõrast, sest noor naisterahvas, kelleks mind tänase päeva puhul muudetud on, pole mina.

Täna kohtun ma esimest korda enda tulevase abikaasaga.

Mind haarab hirm ja ma näen seda enda silmades, kui ennast vahin.

Minu punased juuksed kukuvad pehmete täiuslike lokkidena üle mu rindade, mis mu seljas oleva kleidi süül liiga nähtaval. Minu tedretähnid, mida armastan, on kadunud kleepuva meigikihi alla, millega mind kokku on määritud ning isegi minu vannirätik katab rohkem kui hetkel seljas kannan.

Ohkan ja sätin juukseid, et need pisutki mind peidaks. Mul on kuum ja olen kindel, kusagil selle jumestuse all mu oma nahk õhetab.

Ma pole kunagi ennast kellelegi nii palju näidanud, sest ma olen alati tahtnud uskuda, et tähtis pole mitte välimus, vaid see, mis sinu sees on.

Suutmata end kauem vaadata, kõnnin voodini ja istun madratsile. Asetan käed sülle ja võitlen pisaratega, mida tean, ei tohi täna kukkuda lasta. Eriti mitte täna.

Silmitsen nurka valmis pandud kohvreid, mu süda raske.

Ma olen kurb ja hirmul.

Kui ma ei meeldi talle?

Raputan pead.

Ma pean talle meeldima või mu onu ei anna seda mulle iial andeks.

Värin jookseb üle mu selja ja lihased lähevad pingesse, kui mõtlen tema vihale.

Selle jäljed on ikka veel mu kehal.

“Lily, kallis! Külalised on kohal, palun tule alla!” hüütakse mind ja ma võpatan.

Hingan sügavalt sisse.

Ole tugev, Lily. Sa saad hakkama.

Mul pole kahjuks teist võimalustki.

Koputus uksele paneb mind püsti tõusma. Sikutan kleiti allapoole, kui teenija tuppa siseneb. 

“Kiirusta, preili. Sind oodatakse," sosistab ta üle õla vaadates ja seejärel sulgeb enda järel ukse.

Ta seisab minu ette ja masseerib mu õlgu, justkui soovides mind lohutada.

Ta on siin majas üks vähestest inimestest, kes on püüdnud olla minuga nii inimlik, kui tal on võimalik olnud. 

“Kas nad tunduvad kenad inimesed?” küsin temalt väriseval ja vaiksel häälel.

Ta raputab pead. “Ma tõesti ei oska seda öelda, preili." Tema pilk on kaastundlik.

Ohkan taas. Ta pigistab mind tugevamalt. Olen kindel, ta tunneb minu keha värisemas.

Uks lendab lahti ja vihane onunaine liitub meiega. Ta sisiseb:“Kas ma tõesti pean isegi täna sind kättpidi vedama? Kuulsid, et su uus pere on kohal? Kui ebaviisakas võid sa olla?” kärgib ta.

Ta rebib mu randme enda pihku ja tirib ootamata toast välja.  

Üritan temaga sammu pidada, kuid nende ebainimlikult kõrgete kontsadega, mida olen sunnitud kandma, on see, vaat et eluohtlik. Ma koperdan mitu korda ja peaaegu väänan välja oma jala, kuid kuidagi õnnestub meil tervena treppideni jõuda.

Vaatan tagasi.

“Minu asjad…”

“Kõnni. Küll su rämps sulle järele tuuakse.”

Võpatan tema külmade sõnade peale.

See “rämps” on minu suurim varandus.

Ta lükkab mind liiga järsku trepist allapoole ja ma klammerdun mõlema käega käsipuu külge, vahtides teda hirmunult.