Sanna Sanna 1. raamat

#1

"Hei!! Hallo, kas te kuulete mind?" Õpikud süles kargamas jooksis Sanna klassi ukse poole, kus pidi olema füüsika õpetaja. Kitsad teksad, musta ja punase triibuline jakk ja must särk seljas kiirustas ta otse joones klassiuksest sisse, nagu oleks käimas viimane häda.

"Tere, härra Arthur." 

Õpetaja pööras end tema poole. "Kas sa jooksid? Sa hingeldad jubedalt. Mmm... no jah anna oma vihik siia." Kas te panete tähele? Ei ainsatki "Tere't" vaid ainult kulmu kortsutus tema juba liiga pruunil näol. Arthur nägi täpselt niimoodi välja nagu füsa õpsid näevad: seljas valge kittel, kuldse raamiga prillid ja hallid juuksed, mis olid peaaegu maha aetud. Kuid Sanna arvates ei olnud ta sugugi tore ja malbe nagu sa võid arvata. Vastupidi, Sanna ei saanudki olla isegi päeva ilma temata kui õpetaja teda nii kangesti igatses ja rõõmsalt järeltööle kutsus.

Koolielu... normaalne nagu ikka,  ainult vaheldus on puudu. Eriti Sanna sugustele noorukitele, kes oma blogisid pidasid, facebook' is rääkisid ning niisama telekat vahtisid. Eks igaüks lõpuks  tüdineb ära igapäevasest rutiinist: hommikul üles, riided selga, sööma, hambaid pesema, kodust kooli, ning pärast jälle koju ja lõpuks päeva kõige suurem rahuldus: voodi, mille peal ta tukkus kuni õhtu kätte jõudis ja kooliasjad tegemist vajasid. Tema õppimine ei huvitanud kedagi. Ka tema elu. Sanna pingutas selle nimel, et saada astronaudiks kuid eriõpilaseks teda ei peetud. Sanna ei olnud tuupur, vaid üdini neljaline õpilane, kes armastas kõigist rohkem oma kassi ja sporti.

"Okei... siiamaani kõik õige. 5. Võta oma vihik ja kao!" Enam ei tohtinud härrat segada, sest äkki too mõtleb hinnete asjus ümber ja paneb 2 sisse. Siis ei anna enam midagi teha. Nüüd sammus Sanna klassi uksest välja, rahulolev muie näos ja õpikud süles hüplemas.

Sanna vanaema käis mõnikord temal ka Prantsusmaalt külas ja nõudis õige hoolega, et tüdruk oleks viks ja viisakas. Samuti oli ka sel aastal vanaema ekstra Prantsusmaalt kohale tulnud. Vanaema ootas teda alati  Pärnu Sõõrikukohvikus, kaasas mõned riidehilbud ja palju toitu Sannale.

-Kohvik

Koos latertas pr. Rahn (meie peategelase kallis prantsuse proua) mälestusi ning memoaare lapsepõlvest teenindajaga kuni paksude pruunide juustega tüdruk neile vahele segas.

"Tere, vanaema!"

"Bonjour, Sanna." Elegantne vanaema pööras ringi ja ulatas talle kandikuga kakao, kohvi ja suure taldriku täie sõõrikuid. Vanaema juuksed olid nüüd juuksuri poolt salgutatud helepruuniks ja oranž'iks. Seljas kandis ta(peale kilinate ja kolinate) peamiselt prantsuse kaubamärgiga lihtsaid riideid, mida polnud(Sanna teada) Eestis müüa.

Niisiis. Tumerohelise laua taga istusid nüüd vanaema ja Sanna. Vanaema rääkis muidugi eesti keeles kuid ilmselge aksiendiga, Sanna samal ajal kõhklevalt tooli seljatoe vastu toetades ning kaasa noogutades. Vanaema algatas, aga sellise teema, mis Sanna pahviks lõi.

"Sannake, mida sa arvaksid plaanist tulla minuga Saint-Étienne'sse, 3'ks kuuks?"

"Prantsusmaale... Eee... Oh my god. Jaa... Muidugi ma tuleksin Prantsusmaale. Et!Et! Jaa!"

Sanna nägu muutus üli- rõõmsaks. Ta oli soovinud koguaeg avastada välismaad ja sellega kaasas käivat kultuuri. Milline rõõmupahvak käis temast läbi! Ta ei jõudnud ära oodata, kunas siit Pärnu kolkast välja saab.

"Ja reisimine ajab mul alati täiesti kõhu kinni," pobises vanaema. Kuid tüdruk enam ei kuulanud. Vanaema on ingel, mõtles ta ning arutas mõttes kas sarvesaiad matsevad hästi ka pähklikreemiga. 

Koos plädisedes astusid nad läbi avara muruplatsi suunaga Sanna kodu poole.