Sanna Sanna 1. raamat

#4 Tohho tonti!

Sanna piilus läbi kassiluugi ning nägi mehe jalanõusid. Ta ei olnud kunagi mingit meest külla kutsunud, ainuke sõber, kes oli meessoost oli ta ujumistreener, aga ta ei olnud teda kunagi külastanud. Järgmisel hetkel kummardus mees ja kuidagi tuttavad rohelised silmad vaatasid talle vastu ja madal võõras natuke kähisev hääl ütles: "Tere, tütrekene".

Ma ei tea mida sina teeksid, aga Sanna sulges hoolikalt kassiluugi, ukse koridori avatud akna ja tõmbas rulood ette. Vanaema ei teinud midagi märkamagi ja näkitses endale valmistatud delikatessi, mida ta väga kiitis: "Sanna-koolistressi-moosi-ja-pähklikreemi-võikut". Ta oli helistamas oma prantsuse abikaasale( vahetuvad pidevalt, aga viimane on kestnud kõige kauem) ning püüdis, teda veenda homme lennujaama vastu tulema.

Vanaema ütles(prantsuse keeles muidugi):"Kallike, mul on ju vaja kuskile panna kõik oma suveniirid ja teised asjad. Üksi tassida neid oleks ülitüütu, keha saaks vingeks kuid Sannal on ka ju need tohutud kohvrid, (Sanna oli vaikselt pakkinud oma roosa kohvri täis ning muheles mõtte juures kui Alfred, vanaema hot 70-ndates peika, näeb vanaema 3 kohvrit täis kruuse, musta leiba, kamajahu ning kohukesi) ja pealegi ma tahan, et sa temaga kohtuksid Alfe." Sanna tardus ning kadus vannituppa, uksekell käis jälle, Sanna ignoreeris seda vapralt ja pani oma lavendlilõhnalise dušigeeli kotti.

"Sanna, kas see on uksekell? Miks ta koguaeg heliseb?" küsis vanaema, kelle eesnimi on muide Salme.

"Ära pööra tähelep...". Välisuks kriuksatas lahti.

"Tere, kes te veel olete?" küsis see Salme nagu muuseas.

Polnud rohkem vaja öeldagi kui Sanna tormas vannitoast välja ja jäi neid kahte põrnitsema. Mees nägi välja ülimalt päevitanud ja neljakümnendates, ka oli tal käeselja peal tätoveering, mis kujutas naeratavat skorpionit. Miks ta mu uksel ometi seisab? mõtles Sanna."

"Me ei ole saanud veel üksteist tutvustada Sanna, aga mina nimi on Gustav ja ma olen su onu," ütles mees naeratades viltust naeratust. 

 "Mul ei ole ju onu, " ütles Sanna,"kui oleks ma mäletaksin". Sanna püüdis konkida midagi oma mälust tema lapsepõlve varajate mälestuste kohta kuid meelde tulid ainult isa nägu, nüüd veel ähmasemalt kui aastaid varem. Ta ei uskunud meest silmapilgukski ning tahtis, et ta otsemaid lahkuks ega rikuks tema imelist päeva imelise teatega. Ta oli nõus tegemaks ükskõik mida, et leida mingigi kontakt kellegagi, ta oli üritanud leida koos vanaemaga kuid isal ei olnud vanemaid juba ammu ning ainult üks vend, kellest polnud varjugi kuni siis praeguseni. Talle ei meeldinud mõte onust, kes tuleb talle siis külla kui tal teda ja tema toetust enam üksipäini elamiseks vaja ei lähe. Aastaid tagasi läks...

Mees avas oma arvutikoti ja võttis sellest välja läpaka. Ta avas oma meiliposti ning kirja, kus oli Sanna foto ning all suur kiri: 

" Tere, vennaraas

Arva ära, miks kirjutan sulle kell kolm öösel? Ta sündis. Minu oma esimene tütar. Sünnitust kestis 8 tundi ning mina, Anna ja väike pärdik oleme väga väsinud, kuid elus, õnnelikud ja terved. Aitäh, kogu toetuse eest semu, lapsevanker näeb välja oivaline.

Palju edu Hispaanias, 

 Fred"

Sanna katkestas lugemise, sõna elus juures ja neelatas tugevasti. "Kui see kiri on võlts siis teatke, et te ei näe oma " I love you dad" sokke, mida te praegu kannate mitte kunagi. Aga kirja võib kirjutada kes tahes, rääkige parem, kus te olnud olete?"