Sanna Sanna 1. raamat

#3 "Kuidas ei tohi sõprust teha võõrastega"

Korraks vaatasid nad veel teine teisele otsa ja siis puhkesid nad naerma. Vanaema puhistas midagi prantsuse keeles ja Sanna läks naermisest kõht krampi.
Nüüd keetis Sanna juba teed ja ümises ühte pop laulu. "Saint-Etienn'e, kas nüüd räägiksime ka sellest? " lausus Sanna.
"Mul on ju Prantsusmaal palju tuttavaid, eks ju Sanna?"
"Ja... "
Sanna vaatas mõtlikult aknast välja.  Tema vanaema leidis sõpru igalt poolt, ka Sanna oli ise pealt näinud kuidas vanaema sõpru leiab. Esimene samm: leia üks suvakas inimene (soovitatavalt mitte kahtlane mees su kõrval aias, kes lilli kastab).  Teine samm, leia silmside ja (ära sa jumala eest ta lillede peale astu, nagu mu kallis Mrs. Vanaema tegi).
Kolmas samm, alusta juttu kas või ilmast, (mitte mingil juhul, kuidas ilmal läheb ega ka kuidas läheb,  sest teine #midaeitohiöeldalause, paneb ta arvama, et kas ta on mingi pervomagnet või) /ära palun pane veel juttu kinni ma luban, et ma ei pea pikka loba -autor/.
Neljas ja viimane ole sõbralik ja kui üldse ei lähe siis kobi ta aiast enne minema kui ta sulle kastukannuga virutab.
"No ma sattusin kulla peale, kallis laps, no igas tahes praegu otsitaksegi vahetusõpilasi, kes saaksid tulla Prantsusmaalt siia ja võib olla on neil ka elamis ruumi vaja või midagi sellist..." vanaema hääl vajus lõpu peale ära ja ta köhatas.
Sanna avas suu ja lausus tormakalt:"Kust karu kummikust peaksin mina vahetusõpilasele elamispaika pakkuma, aaa... Sa tahad, et ma oma korteri välja üüriksin või? No seda võiks ju korraldada, aga ma vist ei saa jäta pooleni oma õpinguid. "
"Loe seda,"käskis vanaema:"võta pass ja id-kaart kaasa, homme lendame koos *üks elevandist suurem haigutus*..." Vanaema tukerdas diivanile pikali ja ühe sekundi pärast vajus ta unedemaale. Sanna, aga vaatas kirja ja ta suu vajus kõrvuni, aga oli veel üks probleem, mis on kõikide probleemide ema. Tal ei olnud midagi hommseks lennuks selga panna.

...

Sanna vaatas paberit, mille vanaema oli talle andnud- see oli üks kopsakas ostutšekk. Tuleb nii välja, et vastu esmaspäeva õhtut on vanaema poes käinud(kui hurmav, huvitav, mitut tuvi ta kõnniteel püüdis paitada). 4 pakki kanakoibi, 5 Red Bull'i, üks gaasita Aura vesi... Mis ta sellega nüüd peale hakkab? Sanna ohkas( nagu ta oli näinud ühes filmis tegevat) ja pani vanaemale teki peale.

...

Vanaema ärkas. Jumal tänatud! Ta oli maganud 3 ja pool tundi ning oli keskpäev.  Võibolla oli küpsis ikka kahtlasest tainast tehtud. Sanna kujutles valgetes kitlites väikeseid mehi,  kes sagivad katla ümber, ning katlast nilpsab välja tulekeeli ja samal ajal vaatas vanaema ringi nagu korraks unustanud, kus ta olema peaks.

"Ah, Sanna, keeda vanale inimesele üks ergutav café,"    ütles vanaema häirimatult.

"Vanaema, oled sa ok, sa magasid just 3 ja pool tundi ning andsid mulle Selveri ostutšekki." Sanna asetas paberi tema ette ning hakkas nõusid pesema.

"Mes os me faisaient mal comme si j'avais été renversé par un camion, kohv äratab, c'était faux papier, mon chéri." Vanaema laulis talle vist mingit unelaulu, Sanna otsustas, et vanaema enam küpsist ei saa, soovitavalt isegi apelsinikreemiküpsiseid tema lemmikuid. Kuid Sanna oli väga kogenud noor naine ta saab kõikede olukordadega hakkama.

"Pimmidi pammidi pommidi pim pam, sinu carfee". Lausus Sanna edevalt, mitte vist nii edukalt kui vanaema, aga ikkagi tema arust päris edukalt.

Vanaema kibrutas kulmu. "Mis see oli Sanna?  Ma arvasin, et sa õpid prantsuse keelt juba kolm aastat?"

Sanna patsutas vanaema õlale ja muheles. "Ega see tähenda,  et ma seda oskan."

...

Vanaema oli juba teist kohvi lõpetamas kui ta järsku raevukalt käekotis tuhnima hakkas, selle sulges ning Sannale paberi andis. Sanna tundis väga suurt kergendust, et ta oli käinud tegemas uut passi. Ja ostnud endale väikese roosa "imelihtsasti kaasaskantava, viie eri taskuga kohvri, super kvaliteetse"(nagu müüja oli maininud). Ta lihtsalt oli sattunud pabinasse, sellepärast, et tema tulevikumees, kes on rikas ja kuue tõuhobusega( mitte nende metsikutega) tema uksele ilmub oma palleesse elama kutsub.

"Kuidas mul koolist vabastusega lood on?" küsis Sanna kulmu kortsutades.

"Olemas."

"Aga mata lõpueksam, mu viimane eksam see aasta?"

"Homme teed..."

"Mis asja?!"

"Rahu, õpetajad ütlesid, et sa oled kuu aega valmistunud"

Tema küll selles nii kindel ei olnud. Kuid ta teadis, et saab hakkama kuigi hinne ei pruugi olla nii roosiline kui tahta võiks. Aga mis siis kui ta täielikult põrub? No siis ta ilmselt jääb Prantsusmaale farmitüdrukuks, isegi McDonald'sis on keskharidust vaja.

"Nüüd ma hakkan õppima."

Aga muidugi kõlas sel hetkel lõikav uksekell ning Sanna vanaema võpatas nagu Sanna oleks kübarast välja tõmmanud jänese.