Taevalik tõmme

TUTVUSTUS

Eessõna

Aitäh kõikidele raamatutele, mis on pannud mind viimasel ajal mõtlema, et tuleks võtta käsile ja kirjutada ise üks ajaviiteromaan.

-----

Aurora vaatas aknast välja. Linna tuled särasid nagu alati, aga need ei suutnud peletada tema sees kasvavat rahutusse tunnet. Ta vaatas oma korterit, uhket ja mugavat, aga see tundus äkki külm ja üksildasena. Töö oli hästi tasuv, aga iga päev oli sama.

Unetu unistus helises veel kõrvus. Ebatavaline kohtumine – silm silma vastu kellegagi, keda ta polnud kunagi varem näinud. Mehe silmist peegeldasid kauged tähed ning pilk soojendas.

Hommikul ärgates oli unistus lahkunud, jättes järel vaid segaduse ja igatsuse. Kas see oli lihtsalt uni, või oli see rohkemat?

Tööle sõites ujusid Aurora peas mõtted. Ta igatses midagi, mida ta ei osanud isegi kirjeldada. Tundus, nagu oleks tema hing väsinud linna mürast ja igapäevasest rutiinist. Lõpuks tegi ta julge sammu. Ta läks oma bossi juurde ja palus kolmeks kuuks palgata puhkust.

"Kolmeks kuuks?" küsis boss üllatunult. "Kas kõik on korras?" "Jah, kõik on korras," vastas Aurora kindlalt. "Ma vajan lihtsalt pausi. Ma olen väsinud ja igatsen vaheldust." Boss mõtles hetkeks. "Ma saan aru," ütles ta. "Sa oled pühendunud töötaja ja oled selle ära teeninud."

Aurora naeratas. "Tänan teid! Ma ei reeda teie usaldust."

Ta pakkis pärast tööpäeva kodus oma kohvri, pani e-postile märkme, et on puhkusel ja saabub alles suve lõpuks. Pärast seda seadis ta sammud rongi peale ja sõitis vanavanemate juurde. Teel tundis ta kergendust ja ootusärevust. Ta teadis, et see puhkus saab olema tema elu pöördepunktiks.

-----

Kaarel seisis akna ees, pilk suunatud metsatukkale, mis ulatus maja tagant silmapiirini. Päike oli loojumas ja värvis taeva purpurpunaseks, luues maagilise vaatemängu. Kaarel tundis hinges rahutust, mis oli teda juba mitu päeva vaevanud. Tundus, nagu oleks hinges mingi tühi koht, mida miski ei suutnud täita.

Ta elas maal oma vanaema ja vanaisaga. Ta elu oli vaikne ja rahulik, täis rutiinseid töid ja looduse vaatlemist. Kaarel tundis end seal mugavalt, aga hinges näris igatsus millegi enama järele. Tal oli ka saladus, mida ta polnud kellelegi jaganud.

Ühel õhtul, kui Kaarel oli vanaema juures vanu fotosid vaadanud, sattus ta pildile, mis pani tema südame kiiremini põksuma. See oli foto noorest naisest, kelle silmis peegeldus sama kurbus ja igatsus, mida Kaarel ise tundis. Vanaema selgitas, et see oli tema ema, kes oli surnud, kui Kaarel oli veel beebi.

See avastus muutis kõik. Tema hinges oli tühi koht, sest ta igatses oma ema järele. Ta otsustas otsida oma ema kohta rohkem infot ja teada saada, miks ei ole tema emast talle midagi räägitud, eriti peale nüüd kui sai teada, et ta suri kui Kaarel oli väike.