Taevalik tõmme

Osa 2. Avastused maal

Aurora ärkas hommikul varakult, tundes end väljapuhanuna ja erksana. Ta hiilis vaikselt üles, et mitte vanaema unest äratada, ja astus välja rõdule, et imetleda varahommikust maastikku. Tuleb aga välja, et vanaisa oli juba ärkvel, sest värskelt niidetud muru laius Aurora ees, kattes aeda nagu roheline vaip. Päikesekiired hakkasid tasapisi üle aia kerkima, valgustades õrnalt lillepeenraid ja puude varjundeid.

Ta astus aeda, tunnetades varvaste all muru kerget niiskust. Eelmisel õhtul vanaemaga istudes kuulas ta hoolikalt, kui vanaema rääkis talle erinevatest lilledest ja köögiviljadest, mis aias kasvavad. "Need maasikad siin on juba ammusest ajast, kui su ema oli veel väike tüdruk," oli vanaema talle öelnud, osutades maasikapeenardele.

Aurora tundis end natuke kohmakalt, kui ta vaikselt toimetama hakkas, kartes, et ta kahjustab midagi, kuid vanavanaema sõbralik hääl järsku tema seljataga ja ta soe naeratus julgustasid teda. Ta õpetas Aurorale, kuidas tomatitaimi toetada, et need saaksid aias sirgelt kasvada, ja kuidas umbrohtu ära tunda, et see ei varjutaks teisi taimi. Aurora tundis end järjest enesekindlamalt, kui ta töötas käsikäes vanavanematega.

Päeva jooksul õppis ta palju uut. Ta mõistis, et maal on aeg-ajalt teistsugune rütm ja see meeldis talle üha enam. 

---

Kaarel oli juba varakult üleval olnud ning tegutsenud. Ta oli jõudnud enne vanaisa ja vanaema ärkamist tomatitaimi ära siduda ning ka pisut koristada, kuid nüüd istus ta verandal kohvi ootamas ja hommikust süües.

"Noh poiss, mis sa siin istud?" ütles kellegi käre hääl järsku Kaareli seljataga. Nagu aimata oli, oli vanaisa ärkvel ja samuti tulnud välja õhku hingama ja kohvi jooma. "Ah, nokitsesin veidi. Proovisin täna hommikul veidi toimetada," ütles Kaarel ja lurpis oma kohvi. Vanaisa noogutas ja asus laual olevat lehte lugema. Mõne aja möödudes liitus nendega ka vanaema, kes oli end töörüüsse pannud, et pärast söömist kohe tegutsema hakata.

"Kas maitseb?" küsis vanaema Kaareli käest, viidates tema taldrikule, kus olid alles viimased ampsud pannkooke ja värskeid marju. "Väga hästi, nagu alati," vastas Kaarel naeratades.

Nad lõpetasid hommikusöögi ja igaüks asus omi asju tegema. Vanaema ja vanaisa hakkasid aias toimetama, Kaarel aga seadis pärast riiete vahetamist sammud linnapoole.

---

"Kullake, ära nüüd üle ka tööta, sa tulid ju puhkama," tundis vanaema muret kui Aurora peenralt peenrale käis. "See on puhkus. Puhkus, mida oleksin pidanud ammu võtma," tõdes tüdruk ja ulatas vanaemale labida, et ta saaks umbrohtu veidi juurida. Vanaema naeratas ja tundis rõõmu, et tema lapselaps on taas temaise.

---

Poolteist tundi hiljem

Aurora oli jõudnud tänasel kaunil päikselisel päeval ka linna peale minna. Seekord liikus ta linna aga jalgrattal, seljas mõnusalt õhuline lillemustriga kleit, peas pisut laiema äärega kübar ning jalas kerged baleriinad. Ta oli igatsenud, et saaks nõnda ringi käia, kuna töö nõudis temalt pidevalt ranget business stiilis riietust, mis oli üksluine ühevärviline pükskostüüm või seelik.

"Tere, kas ma saan teid kuidagi aidata?" küsis üks malbe häälega proua, kui Aurora oli rattaga peatunud ühe vanaaegse kaupluse ukse ees ja silmitses sealset arhitektuuri. "Oh ei, ma jäin lihtsalt seda kaunist arhitektuuri vaatama, linnas näeb selliseid väga vähe," ütles Aurora naeratusega ning silmitses edasi. Proua pakkus tüdrukule tooli istumiseks ja istus ka ise tema kõrvale, et antud kaupluse ajaloost veidi jutustada.

"Ja nii see kauplus sündiski, minu andmete järgi 423 aastat tagasi, aga seda järeldan vaid ukse kohal oleva daatumi järgi, mis on kaupluses sees pool," lõpetas proua jutustuse. Aurora noogutas ja jäi mõtlema, et kas see kauplus võiks olla midagi, kus tema kunagi töötab. See mõte tekitas temas heatunde, ta soovis proule head päeva ja liikus rattaga vaikselt edasi.

---

"Tere Paula," hüüdis Kaarel juba kaugelt kui oli kaupluse juurde jõudnud. Jah, just nimelt oli selle sama kaupluse juhataja Paula, veidi aega tagasi jutustanud Aurorale kaupluse ajalugu. Paula hüppas tagaruumist välja ja jäi ootama, mis Kaarelil mureks. Kaarelil seekord aga muret ei olnud ning pakkus Paulale müügiks kauneid puidust nikerdatud lauakaunistusi. "Oh, need on ju just kui siia poodi loodud," oli Paula ahastuses ja hakkas neile kohe kohta otsima.

Kaarel vaid muigas ja istus kassa juurde, et inimesi teenindada senikaua kui Paula aksessuaaridele kohta otsis. Kaarel oli pidevalt Paulal abis käinud, eriti viimastel aastatel kuna nii oli võimalik Paulal ka vahest puhata. "Tead poiss, enne käis siin üks tütarlaps, jube tuttava näoga oli, aga ta ei teadnud, et siin üldse selline kauplus on olnud," rääkis proua poisile. Poiss jäi mõttesse ja siis ütles: "Võibolla ei ole ta kohalik või äkki on lihtsalt läbisõidul." Mõlemad kehitasid õlgu. Poiss aga korjas ennast kassast kokku ja liikus samuti tagasi kodupoole, sest kodused toimetused tuleb siiski õhtul ära teha. Paula lehvitas talle ja jäi veel paariks tunniks kauplusesse.