Istusin bussis kõige tagumisse osasse ja panin kõrvaklapid pähe. Valisin valikust Shawn Mendes – Stitches mängima ja jäin aknast välja vaatama. Buss oli kooli lähedal olevasse bussijaama jõudnud. Naeratasin võltsilt bussijuhile ja tänasin teda.
Kui ma kooli garderoobi olin jõudnud, siis oli kell juba üheksa läbi seitseteist minutit, mis tähendas, et vahetund oli peal. Vahetasin mustad tanksaapad mustade tenniste vastu. Tõstsin koolikoti õlale ja hakkasin füüsika klassi juurde kõndima.
„Emo!" karjus üks minust aasta vanem kümnendik ja minu poole näpuga näidates ning minu üle naerdes
„Rõvedik!" hüüdis üle vahekäigu kooli kõige popim ja ülbem tüdruk Stacy.
„Hull!" hõikas Frank oma poiste kambast, kus on ka loomulikult Stacy.
Varjasin oma juustega nägu ja kõndisin kiirelt klassi oma kohale.
„Hei vaadake, emo tüdruk masetseb seal oma jubeda näo pärast," tegi Stacy poiste ees nalja ja paljastas oma lumivalged hambad, et minu üle naerda.
Loomulikult naersid kõik teised koos temaga.
Ohkasin sügavalt sisse ja välja, et ennast rahustada.
„Hei."
Vaatasin oma kõrvale ja nägin, et seal istus Franki kambast üks poiss. Ta hakkas midagi ütlema, kuid kell helises ja tund hakkas.
Tund möödus igavalt, kuni hetkeni mil õpetaja Glen pöördus Franki poole.
„Noormees Frank, kui tohib küsida, siis mis teie käed teevad laua all, kui on aeg kirjutada üles
tähtsamad füüsika valemid?"
Frank vaatas kahvatult õpetajale otsa.
Kõik naersid tema üle, kuna ta tegeles laua all oma suure Frankiga (nii nagu tema seda kutsub).
Ma hakkasin ka vaikselt itsitama, sest näha teda punastamas ja häbenemas oli tore.
Kui füüsika läbi sai läksid kõik klassist välja. Ma pidin viimasena minema, kuna kartsin tõukamisi ja näpistamisi. Astusin klassist välja ja hakkasin bioloogia klassi juurde minema, kui Frank tuli ukse kõrvalt ja tõukas mind. Tugevalt.
„Kas sul on isegi julgust minu üle naerda?" küsis ta vihasel toonil.
„M-m-ma ei naernud," kokutasin ma hirmust, kuna ta peksab tüdrukuid ka ja sel hetkel teadsin juba, et olen nii lähedal sinisele silmale.
„Ja jah! Türa tuled siin minu üle naerma, kui ise oled selline tont ja emo!"
„Ma enam e..."
Hilja. Ma ei jõudnud lausetki lõpetada, kui juba sain hoobi silma. Ma langesin põrandale maha ja vajusin seina äärde nutma.
„Nuta kurat oma silmad peast välja," ütles Frank seda väga tõsiselt mõeldes.
Nuuksusin üksinda seina ääres. Õpilased kes käisid mööda, ainult naersid, näitasid näpuga ja togisid jalaga. Õpetajad vaatasid mööda minnes korraks ja siis tormasid juba klassi.
Kui kell helises, siis oli kooli vahekäik täiesti inimtühi, peale minu. Pisarad tulid jälle jõgedena välja. Nüüd olid nad tulisemad ja valusamad. Nad põletasid mu nahka. Istusin maas, käes ümber põlvede ja pea vastu põlvi toetades.
Kavatsesin sinna istuma jääda terve koolipäeva lõpuni, kuid siis istus keegi mu kõrvale väga suure mütsuga.
„Oih. Anna andeks," ütles ta „ma kõlan vahepeal nagu elevant," see oli see sama poiss.
Nutsin edasi.
„Kuule. Kas kõik on ikka korras?"
Noogutasin.
Ta pani käed ümber minu. Ma ei julgenud neid maha ka lükata, kuna kartsin jälle haiget saada. Füüsiliselt.
,,Kuss, rahune nüüd. Kõik on korras. Sa oled nüüd ohutus kohas," rääkis Daniel mu pead silitades.
Istusime umbes ühe minuti tema käed ümber minu väriseva ja nutva keha.
Ta vabastas lõpuks mind oma haardest.
„Oh, ma ei ole ennast ju tutvustanud. Ma olen Daniel. Ja sina oled.."
„Emo, hull, rõvedik," pomisesin enda ette kuid samal ajal katkestasin Danieli jutu poole pealt.
„Mia. Mia tahtsin ma öelda."
Tõstsin pea põlvedelt ja vaatasin oma punaste silmadega kurvalt tema säravatesse erkrohelistesse silmadesse.
„Ouch. Mia, sul on vasak silm kuidagi paistes," ütles Daniel.
Katsusin oma vasakut silma õrnalt. Võpatasin, kuna see oli valus. Nagu minu armidki mu randmel, nagu minu piinad mu kehas.
Purskasin nutma. Panin käed oma näo ette, et mitte nii haletsev välja näha.
„Oh Mia. Mine parem koju, ma ei taha näha, et saa rohkem haiget saad," ütles Daniel ja kallistas mind.
Tõusin püsti ning jäin korraks teda vaatama. Ta naeratas õrnalt.
Kõndisin alla garderoobide juurde ja vahetasin jalanõud ära ning jäin bussi ootama. Kell oli pool kümme ning bussid käivad siit ainult iga täistund. Ootasin külmetades tervelt pool tundi number kolm bussi kuni see lõpuks kohale jõudis.
Kõndisin kiiruga bussijuhist mööda ja läksin taha istuma. Bussis oli paar üksikut inimest, kes olid hõivatud oma tegevusega. Sõidu ajal jälgisin oma kätt, kuhu peale olin ma teinud igavesed armid. Buss peatus ja ma läksin oma peatuses maha.
Kõndisin koju, koolikott seljas, tanksaapad jalas ja armid käes. Kui koju jõudsin polnud ema veel kodus.
Viskasin koti esikusse, võtsin jalanõud ära ning jooksin kiiruga vannituppa. Lukustasin ennast taaskord sinna ja istusin vanni. Ma olin unustanud noa minuga võtta. Kurat! Vaatasin vannitoas ringi ning lootsin, et siin oleks midagi teravamat kui, seep, kapi äär või kamm.
Ma leidsin pika tuhlamise peale ema just ostetud uued ja teravad žiletiterad. Võtsin need pakendist välja ning istusin vanni tagasi.
Ma teadsin, mis tunne on olla füüsiliselt katki, ma teadsin, mis tunne on olla vaimselt katki.
See kõik teeb haiget.
Tõmbasin ühe horisontaalse joone üle vasaku randme.
Miks just mina pean nii palju kannatama?
Tõmbasin paar millimeetrit allapoole järgmise horisontaalse joone.
Verd tuli mõlemast haavast, veri libises mööda mu kätt alla mu retuusidele, mis jättis mu retuusidele veidi tumedama jälje, kui mu retuusid.
Lasin oma käed lõdvaks. Žiletitera kukkus mu käest põrandale. Lasin sellel juhtuda. Ma vaatasin natukene, kuidas tuikav käsi verest tühjaks läheb, kuid teadsin, et see ei lähe täiesti tühjaks kuna ma ei tõmmanud nii sügavad haavad. Tõusin vannist tühjaks, pesin selle ära ning žiletitera peitsin oma tuppa kappi alla.
Pärast seda läksin ma õue. Umbes kilomeeter kaugel oli meie majast sild, väga kõrge sild. Ma ei tahtnud enam kannatada. Ma ei suutnud enam. Kavatsesin oodata maja taga kella viieni,et pimedaks läheks.
Meil on maja taga väikene kiik, kus ma lapsepõlves kogu oma aja veetsin ja raamatuid lugesin. Sellel ajal kui kõik veel hea oli, grillis isa ja ema nokitses õues tööd teha. Kõik oli siis täiuslik. Ällu, mu koer, limpsis mu jalgu, mis ei puudutanud siis veel maad, kuna olin veel liiga väike. Sellel samal päeval sai mu ema teada, et isa petab teda mingi kontorikaaslasega ja nad tülitsesid terve öö. Ma ei saanud magada ja läksin vaatama, mis toimub.
„Emme?" küsisin ma uniselt emalt.
Ema ja isa jätsid korraks tülitsemise järgi.
„Ah kallis, miks sa üleval oled? Mine magama tagasi. Me issiga räägime natukene juttu ja siis lähme ka magama. Okei?" ütles ema mulle rahulik häälel ja paitas mu pead.
Naeratasin emale ja jooksin tagasi voodisse.
Hommikuks oli mu isa koos mu koeraga läinud ja ema nuttis. Nuttis valust. Mina ei saanud loomulikult midagi aru.
„Emme, miks sa nutad? Kus issi on?" küsisin emalt, „emme, kus Ällu on?"
„Miakene, issi pidi koosolekule minema ja.. ja Ällu jäi kahjuks auto alla," vastas mu ema.
Silmapilk hakkasin ma nutma ja jooksin oma tuppa. Tervelt kaks aastat nutsin ma iga öö oma armast dobermanni taga.Nende kahe aasta jooksul ütles ema, et issi on koosolekul, et issi on tegelikult öösel kodus.
Ema oli hakanud jooma ja suitsetama. Väga hullusti. Kui ma olin seitsmene, sain ma aru, et isa ei maga öösel enam meiega ühe katuse all. Küsisin emalt järgi ning ta ütles, et neil oli vaja issiga väike paus teha.
Küsisin emalt, kas ma võin issit vaatama minna. Ema oli nõus.
Järgmine päev läksin koos emaga ärevalt isa töö juurde.
„Tere! Otsime meest nimega Johan Piirimaa. Kas te oskate öelda, kus ta on?" küsis ema administraatorilt isa töö juures.
Hoidsin ema käest kinni ning vaatasin ringi ega pannud tähele, mida nad rääkisid.
Lõpuks ema naeratas administraatorile ja me lahkusime.
„Emme, kus issi on siis?"
„Kohe sõidame sinna kullake," vastas mulle ema ja läksime ema musta maastruisse. Sõitsime mingisuguse kõrge korteri ette ja jäime seda korraks vaatama. Ema väljus autost ning tuli teisele poole autot mind välja tõstma.
Ema vajutas korteri ukse ees paari numbrit ja ootas.
„Ja?" tuli järsku sealt mingi hääl.
„Tere! Olen kuller ja tõin teile ühe paki, millele oleks vaja allkirja," vastas ema sellele häälele väga teistsuguse häälega. Ta isegi valetas ja ütles, et on kuller.
Käis klõps ja uks avanes. Astusime emaga sisse ja läksime neljandale korrusele.Seisime kahekesi emaga number 12 korteri ukse ees. Uks avanes ja ukse ette ilmus minu isa. Toast tuli välja minu Ällu. Ta hüppas mulle peale, haukus ja limpsis mu nägu. Ma kallistasin teda väga tugevalt.
„Maris? Mida sina siin teed? Ma ju ütlesin, et meie vahel on kõik. Et sina saad lapse ja mina koera," ütles isa üsna karmilt.
Ema ei vastanud.
„Ällu! Koht!" karjus isa koerale.
Koer jooksis ruttu tuppa ning isa lõi pärast koera kohe ukse meie nina ees kinni.
Sellest päevast ma midagi enam ei mäletanud. Järgnevad aastad olime emaga täiesti võõrad. Ema oli pärast seda päeva põhiliselt iga päev joogine, mina niuksusin oma toas, uks lukus, vahepeal tõin süüa. Kuid kuna ema ei käinud üldse tööl ning isa maksis ainult 345 eurot alimente, siis meile sellest ei piisanud ja ema hakkas laenu võtma.
Sellest ajas peale oleme täiesti võlgades, igas kohas nõutakse meilt raha, kuigi meil pole isegi raha millega sööki osta, kuna ema ei käi siiani korralikult tööl ja isa maksab ainult alimente.
Vahepeal oli päev õhtusse läinud ja ma hakkasin jala silla poole kõndima. Hoidsin käsi ümber keha, et mul soojem oleks. Paarkümmend meetrit veel ja ma olingi juba kohal. Siin oli tavaliselt väga hõre liiklus, niiet keegi ei takista mind. Astusin silla peale ning tõusin püsti seal.
Olin valmis just hüppama, kuid keegi võttis minust ümbert kinni ja tõstis mu maha ja võttis tugevalt enda haardesse.
•••
Woahh! Okei, ma ei usu, et see kõige parem osa on. Loodan endast paremat. Võite kriitikat loopida siia alla, kuid midagi head pole ka paha :) Pildil siis Mia kiik :)
Järgmise lugemiseni.
