DANIEL
Tüdruku kohta oli Mia tugev, kuna ma kaalusin oma 80 kilogrammi ja Mia ma arvan kaalus ainult mingi 59 kilogrammi. Ta oli lühem kui mina ka.
Kõndisime vaikuses läbi metsa. See mets tundus talle nii tuttav, sest kui ma korraks teisele poole hakkasin minema, Mia tõmbas mu ära.
Kui aus olla, sain ma ise täiuslikult kõndida, ainult mu õlg oli valus, kuid oli hea toetuda Mia peale. Ma olin temast peajagu üle ja ma tundsin kuidas ta lõhnab maasikate ja mee järgi.
,,Ma ei taha haiglasse tagasi minna," ütles Mia vaikuse katkestades.
Liiga tormakas oleks teda enda juurde küsida. Ma ei teadnud mida talle vastata.
,,Kas ma sinu juurde võin täna jääda? Ma ei taha koju ema juurde ka minna."
See käis küll kähku.
,,Iga kell, Mia," vastasin ma talle ja naeratasin. Ma ei usu, et ta nägi.
Olime jõudnud metsast välja.
,,Nüüd juhatad sina," ütles Mia ja jäi seisma korraks. Ta pööras ennast näoga minu poole ja me seisime kehad vastakuti, väga lähedal. Oh kuidas mul oli tahtmine teda suudelda.
Ma ei jõudnud enam oodata. Ma lükkasin käega ta juuksed kõrva taha. Võtsin kahe käega ta peast õrnalt kinni ja kaldusin tema poole.
Ei, ei, ei, ei mitte praegu.
Kui meie huultest oli üks sentimeeter umbes puudu, ma aevastasin.
Issand, kui piinlik mul oli. Ma tahtsin praegu ära surra. Ma punastasin vist.
Mia hakkas kõva häälega naerma. Mul oli ikka piinlik. Ta tõusis kikivarvukile ja tegi mu põsele musi.
,,Kas lähme? Mul on külm. Talv on ikkagist," küsis Mia.
Muigasin ja võtsin ta käest kinni. Põimusime oma sõrmed.
Minu majani oli veel jäänud umbes paarsada meetrit. Kõndisime mööda teed ja käisime käsikäes läbi pimeda ja kõhedust tekitava öö. Olime jõudnud minu maja ette.
MIA
Ma olin hämmingus. Danielil oli kahekordne maja. Lumivalge ja süsimust katus. Kas ta oli rikas? sest see oli küll tõeline rikaste elamu. Surusin nüüd tugevamalt ta kätt.
Astusime uksest sisse kohe esikusse. Võtsime jalanõud ära ja jätsime need esikusse. Nägin natukene eemal valgust.
,,Kas sul on vanemad kodus?" küsisin ma.
,,Oot, lähme vaatme. Nad peaks magama muidu. Kell on ju juba üle ühe."
Kas te teete nalja? Sellisel kellaajal tema vanematega tuttavaks saada on küll luksuslik.
Daniel hoidis mu käest kinni ja me kõndisime valgusallika juurde.
Me jõudsime kööki. Vaatasin ringi. Imeline!
Suur köök, tumedast puidust kapid. Olin nii uitama jäänud ega pannudki tähele, et Danieli vanemad on köögis.
,,Khm," ütles Daniel, et vanemate tähelepanu saada.
,,Daniel! Kus sa olid?! Mis su õlaga juhtunud on?!" paanitses ta ema.
,,Jah, Daniel. Palun räägi kõik välja," rääkis ta isa kohe järgi.
,,See on pikk jutt, ma räägin homme. Kuid saage tuttavaks minu.. minu väga hea sõbranna Miaga," tutvustas Daniel mind oma vanematele.
,,Oh, tere Mia! Mina olen Liis! Nii tore on sinuga tutvuda!" rääkis ta ema mu kätt surudes, mille olin just Danielist lahti lasknud.
Kohe ta ema Liisi järgi tuli ta isa.
,,Ning mina olen Margus. Meeldiv sinuga tutvuda, Mia," ta isa muigas ning surus kätt.
Naeratasin neile.
Ta ema tundus kolmekümnendates olevat.Tal oli lühike süsimust poisipea soeng ja väga heledad rohelised silmad. Isa tundus umbes paar aastat vanem ning tal olid tumepruunid juuksed ja kristallsinised silmad.
,,Kuid nüüd, Daniel, peame selle õla korda saama. Ütle mulle vähemalt, mis sellega juhtus," ütles ta ema Danieli õlga vaadates ja teda kuhugi kaasa tõmmates. Ma kõndisin neile vaikselt järgi.
,,Mind tulistati. Ma ei tea, kes," ütles Daniel.
,,Mida??!" karjus ta ema põhiliselt üle maja.
,,Okei, okei. Ma ootan homseni," ütles ta ema seepeale, kui nägi Danieli unist pilku.
Daniel jäi emast tahapoole minu juurde.
,,Mu ema on muideks arst. Ta lõpetas kolm aastat tagasi doktorikraadi Tartu ülikoolis ning mu isa on advokaat."
Sellepärast siis ka selline maja.
Noogutasin talle vastuseks.
Kõndisime ühe puidust ukse taha ja Liis võttis Danieli tuppa ja palus mul oodata.
Ma läksin alla tagasi, tahtsin õue minna, et värsket õhku hingata.
,,Mia olid, eksole?"
See oli ta isa. Ma olin jõudnud köögi juurde just.
,,Jah, ikka," vastasin talle.
,,Sa oled esimene tüdruk, kelle ta koju toob ise. Tavaliselt on siin basseinipeod ja igasugused hulgused ja ma ei taha halvasti öelda, kuid sellised litsakad tüdrukud on siin," rääkis ta isa.
,,Ma luban, et ei tee talle kunagi haiget," vastasin.
Ma kardan, et ta teeb mulle haiget, mõtlesin ma.
Ta isa naeratas ning läks üles korrusele.
Läksin esiku kaudu õue ning tõmbasin õues ühe suure söömu värsket õhku kopsudesse.
,,Mia?"
Vaatasin ümberringi ning leidsin tumeda kogu seismas natukene kaugemal.
See oli...
Mu ema??
,,Ema? Mida sina siin teed?"
Jooksin talle vastu kuid ei kallistanud teda. Ta oli joonud.
,,Mul si viin otsa, kuid m ei sutnud iilma sllta olla," ta oli ikka väga joogine, ta ei suutnud isegi korralikult rääkida. Kus ta raha sai üldse? Meil pole üldse raha.
,,Tule osta mulle kohe viina, raisk. Või muidu ma tõmban sul juuksed peast."
,,Ema..,"
,,Mia, kellega sa räägid seal?"
Daniel. Tema veel puudus.
Ta tuli mu kõrvale ning tal oli vasak õlg sidemes.
,,Kuule, phoissss. Kui sa minu tütart veel näpid, helistan ma politseisse!" mu ema oli jälle vihane.
Daniel seisis mu vasakul küljel ning võttis mult parema käega ümbert kinni.
,,Helistage aga. Esiteks, Te ähvardate oma tütart. Teilt tuleks kõik vanemlikud õigused ära võtta ja teiseks on see koht vaikne, nii et ma ei soovita Teil häält tõsta. Või muidu lähete teie politseile külla," astus Daniel enda eest välja.
Mul oli jälle ema pärast piinlik.
,,Khule sina poissss jäta, Mia rahule! Ma kutsun politsei kohe! Kurat, ei anna mu tütart siia! Raisk," mu ema vehkis oma telefoniga ringi ning näitas, et ta tõesti helistab politseisse.
Seda küll praegu vaja ei olnud.
•••
JEE!
See jutt läheb seekord Redcurrantile :) Mu õele :)
Järgmise lugemiseni.
