Abigail
Meie klassi tuli imelik tûdruk. Tundub nagu ta oleks EMO olnud. Nah, ei usu. Läksin oma tuppa ja oi ime. Keda ma näen? Alice, minu toas, teises voodis. Oi jumal. Enam hullemaks ikka minna ei saa.
"hei. Ma olen Abigail" ûritasin sõbralik olla. Tegelikult olen ma bioterrorist ja vampiir. Keegi peale minu ei tea seda. Brent, mu vend teab ka seda. Ta on meie koolis, kõrgemas klassis. Kas ta on kurt?
"Kas sa oled kurt?" Oi jumal. Ikka ei vasta. Ainult magab. Ma peaks tegema.. Mu mõtteid segas koputamine uksele.
"Alice? ALLU? ALICE? JENNA AMELIA FORREST!" karjusid mingid poisid. Alice - okei Jenna, pani endale pikad mustad püksid, musta tagi ja mustad saapad. (Saapad on pildil.) Ta tegi ukse lahti nii kaua kuni ta pesuväel oli ja lasi neli poissi sisse. Oh goosh. Need poisid olid meie kooli popimad poisid. Palja ülakehaga ka veel! Oh goosh. Jenna pani riidesse ja poisid plaksutasid ja vilistasid samal ajal. Ta oli ilus, kõhn, EMO, popp nagu ma aru saan, ja poiste parim sõber. Oh vau. Mu telefon helises. "Isa" oli ekraanil.
"Halloo?"
"Kullake, aeg issist lahti öelda."
"John, ma ütlesin, et ma ütlesin sellest kokkuleppest ära."
Abigail, kullake. Ma tahan sind" piip piip piip. Kõne katkes. Ma vihkan teda elu lõpuni.
