Me pole koos

2

„Tom on hot," ütles Hailey mulle täiesti ootamatult. Kuna ma olin nii sügavalt mõtteis, kahtlesin alguses, et teda õigesti kuulnud olin.

„Ah?" ajasin end aeglaselt sirgu ja fokuseerisin oma klaasistunud pilgu tüdruku poole.

„Ma ütlesin, et Tom on hot. See James on ka, aga ma eelistan blonde..."

„Ahah," muigasin temaga sisimas nõustudes.

„Huvitav, kust sa talle tuttav tundud. Võib-olla ta lihtsalt sebis."

„Võib-olla..."

Vaatasin ohates aknast välja. Ma kibelesin juba koju soojade linade vahele, kus rahulikult tänasest päevast mõelda. Õnneks sain juba järgmises peatuses maha minna, Haileyl oli veel kolm jäänud.

„Ma liigun siis vaikselt ukse poole," ohkasin ühel hetkel. „Homme räägime."

„Teeme nii," naeratas tüdruk ning ma tõusin püsti. „Head ööd!"

„Head ööd," noogutasin ja kõndisin ukseni. Lumesadu oli järele jäänud, kuigi õhk oli endiselt karge. Pistsin käed taskusse ja kiirendasin sammu, õnneks oli vaid paar tänavavahet kõndida.

Kui ma verandale astusin, tõstis Claffy laisalt pead ning niutsatas vaikselt.

„Hei," naeratasin ning kükitasin koera kõrvale, et teda kõrva tagant sügada. Ta nuhutas mind oma niiske ninaga ning keeras siis pea eemale, et silitamist nautida.

Kümmekonna sekundi pärast ajasin end sirgu ja kõndisin tuppa. „Ma olen kodus!"

„Tsau," kostis isa kuskilt elutoast. Kuulsin, kuidas telekas vaikselt mängis.

„Kus emps on?" küsisin, ajanud jalanõud jalast.

„Vanaemaga."

„Hea küll," noogutasin tarbetult ja kõndisin koridorist magamistubade poole. Ema ja vanaema vaikset rääkimist oli kuulda vaid viimase toauksest möödudes, kuhu ma naasin alles siis, kui olin käekoti oma tuppa pannud.

„Tsau," sõnasin reipalt ning astusin tuppa sisse. „Kuidas sa ennast tunned?"

„Hästi, tütreke," naeratas vanaema voodist. Ema vaatas teda mõtlikult. „Kus sa käisid, et nii hilja jõudsid?"

„Sain lihtsalt sõpradega kokku."

„Ahah," noogutas ta ning pöördus mu ema vaatama: „Noh... ma ei tahaks küll teid teie oma kodust ära ajada, aga ma hakkan väsima."

„Jah, muidugi," ütles ema ja tõusis püsti. „Head und. Hommikul näeme."

„Kui veab!" vastas vanaema ning naeris nõrgalt oma julma nalja üle. Vaatasin teda vihaselt ning ema paistis lausa šokeeritud.

Vangutasin endamisi pead, soovisin vanaemale pominal head ööd ja läksin tagasi oma tuppa. Ma vihkasin, et ta surma üle taolisi rumalaid nalju tegi. Ma olin juba mõistnud, et ilmselt oli see vanaema viis reaalsusega leppida, aga see häiris mind nii väga...

„See on suht... haige!" imestas Hay, kui ma talle juhtunust nädal aega hiljem rääkisin „Kas ta hakkab natuke... tead küll, mõistust kaotama?"

Ohkasin. See oli küll viimane asi, mida ma endale tunnistada tahtsin. „Ma usun, et ta lihtsalt proovib sedasi enda tuju parandada."

„Ma ei tea, mida ma teeks, kui minu vanaema niimoodi ära pööraks," kommenteeris ta pisut kohatult.

„Noh, ma loodan, et sa ei saagi teada," vastasin natuke jahedalt. „Aga ma läheks nüüd koju, siis jõuan Dougi sünnaks end korda teha."