Minu vend Ashton #5sos

Proloog

Päev algas, nagu iga teine päev. Ärkasin kell 7.05 ja suundusin wc'sse. Wc läksin dussi all, puhastasin kikusi ja lõpuks panin puhtad riided selga. Asi kippus imelikuks, kui ma alla oma piimaga krõbinaid sööma läksin, aga ema oli mulle hoopis pannkooke praadinu. Kuid kuna pannkoogid maasikamoosi ja jäätise palliga on mu lemmik söök, siis polnud mul selle vastu midagi.

"Emps, mis toimub?" küsisin emalt, kui ta mulle pannkookidele ise juba moosi pani. Enamasti ta ainult praeb pannkooke, mina teen taigna ja serveerin. Ema vaid vaatas mind uuriva pilguga ja pani mu nina ette pannkoogid. 

Samal ajal kui minul oli suu pannkooki täis ja ma nautisin täiel rinnal, otsustas emps rääkima hakata: "Sa lähed koos Ashtoniga reisile." Ma olin üllatunud, et ema selle teatavaks tegemisega niipalju vaeva nägi. Ja siis tuli mu küsimusele vastus, kui välk selgest taevast: "Sa lähed Ashtoniga terveks suveks bändi tuurile kaasa, sest me isaga lahutame." Ta rääkis seda kiirelt, ilma hinge tõmbamatta.

"Mida?!" ma olin sellele väga vastu, sest mu vanemad olid kõige harmoonilisem paar, keda ma teadsin. Nende suhtes oli romantikat, nad lõpetasid teineteise lauseid jne. Neil oli kõige parem suhe, mida ma kunagi näinud olin. Kuid ma tahtsin ema põhjendust: "Miks?"

"Su isal on teine," hakkas ema meeletult nutma nii, et minul polnud midagi muud teha, kui emalt ümbert kinni võtta ja teda lohutada. Ma polnud kunagi ema niimoodi nutmas näinud. Mu pluusi käis oli läbimärg. Aga mina suutsin vaid mõelda iseendale. Mis saab sellest suvest? Kool saab kolme päeva pärast läbi ja kas siis pean minema Ashtoni bändiga tuurile. Kas ma pean koguaeg nendega olema, või ainult nendega samas hotellis olema ja nende bussiga liikuma.

Järsku helises uksekell, ning minu ja mu ema õrnuse hetk lõppes ja ütlesin emale sosinal, "Mina lähen." Ja juba liikusin uksele. Hingasin korraks sisse-välja, et rahuneda ja avasin ukse, aga kurat. Seal oli isa. Ma olin tema peale üli vihane nii, et andsin talle kõrvakiilu. Ups, liiga tugevalt. Isa koperdas sammu tagasi ja haaras oma kõrvast. 

"Kurat, mu nägu läheb paiste," karjus isa mulle vihaselt ja raputas mind õlgadest. See ärritas mind veel rohkem ja ma andsin talle teise kiilu veel. Mille peale hakkas isa hoopis emaga sõimama hakkas: "Sa rääkisid talle? Me pidime seda koos tegema."

"Isa, jäta ema rahule, tema ei ole siin see, kellel on uus," karjusin mina omakorda isale ja kui keegi oleks kõrvalt vaadanud, siis oleks tal tõenäoliselt väga põnev, sest me olime üpriski koomilised. Meie jagelemine, aga lõppes hoopiski imelikul põhjusel. Isa autost tuli välja naine, koos imikuga.

"Vabandage, ma tahaks koju minna, laps tahab süüa ja magada," peale minu ja ema imelike pilke sai naine aru, et me ei teadnud, kes ta on, "Ma olen Veronica Smith sinu isa uus naine ja see on Isabel. Sinu õde." Waat? Minu õde? Mul on õde? Krt, kui see on minu õde, siis on mu isal ikka väga kaua teine naine olnud.

"Sa oleksid võinud sellest enne rääkida, mitte siis, kui sul on veel üks laps," ma ütlesin seda selgelt ja mitte süüdistavalt võib-olla pisut kurvalt, sest ma sain aru, et nüüd ongi kõik ja ma ei saa enam midagi muut. See karjumine ei aita enam midagi. Ma sulgesin isa nina ees ukse ja jooksin kiiruga üles korrusele.

"Kuhu sa nüüd lähed?" kuulsin veel ema järgi hüüdmas, enne kui oma ukse sulgesin. Ma olin natukene hirmul, sest minu järgmiste kavatsuste läbi viimine on pisut raske, aga ma saan hakkama. Ma haarasin oma koti, ning viskasin selle voodile. Tõttasin kiirelt oma kapini ja võtsin sealt kõik riided, mida arvasin suveks vaja minevat. Õnneks ei ole enam koolis õpikuid vaja ja ma ei pea neid kaasa vedama.

Kui olin asjad kokku pannud, kontrollisin üle rahakotti, telefoni, arvuti ja laadiad. Viskasin veel viimase pilgu oma toale, sest ei tea, kas ma seda peale suve veel näen, sest see oli isa maja enne abielu.

Ma viskasin koti üle õla ja läksin alla korrusele andsin ema põsele musi ja ütlesin pisarad kurgus: "Ma armastan sind." Mu ema vist arvas, et ma tahan enesetappu teha, sest ta võttis tugevalt mu käest ja ütles, et me saame sellest üle ja elu ei ole veel läbi. Mina vaid hakkasin naerma: "Ma ei kavatse ennast ära tappa. Ma lähen Ashtoni juurde. Siin on liiga palju mälestusi."

Ema haare lõtvus ja ta kallistas mind: "Ma ei taha, et sa läheksid, aga ma arvasin, et sul on Ashtoni ja poistega parem, kui siin." Ma kallistasin ema veel kõvemini ja mul jooksid silmadest pisarad. Ma andsin ema põsele musi ja liikusin ukse poole, et koridoris tennised jalga tõmmata. Ema hõikas mulle veel järgi: "Peale suvi näeme."

Ma avasin välisukse naeratasin emale ja astusin õue. Mõnus hommikune tuul sasis mu lahtiseid juukseid. Ma lasin paar sekundit sellel suvisel värskusel ennast läbi tõmmata, ning siis haarasin oma telefoni. Ma valisin Ashtoni numbri, kuid ei helistanud veel ja lõpuks lülitasin üldse telefoni välja, ning lükkasin taskusse.

"Niimoodi see seiklus hakkabki," sosistasin endale ja hakkasin jalksi Ashtoni maja poole minema